Põuane juunikuu

Natuke tagantjärele muljeid tänavusest põuasest hiliskevadest. Tundub, et kõiksugu taimed õitsevad üha varem ja kesksuvi nihkub kalendrisuvest järjest ettepoole.

Pojengidest elas osa talve üle kehvasti ja järgnenud põua tõttu polnudki neil ühist suurt õitsemist. Ühed alustasid ja teised lõpetasid ning õied pudenesid üldiselt päris kiiresti, ehkki püüdsin olla usin kastja.

Ka roosid alustasid õitsemist juba jaanipäeva paiku. Sedakorda otsustasid mul kõik roniroosid õitseda korraga. Praeguseks on õied pudenenud ainult "Bobbie Jamesilt", kuid ülejäänud peavad veel vapralt vastu.

Lupiinid õitsesid uhkelt nagu alati, kuid juhtus nii, et kui tavaliselt jäävad neil kenasti lehed alles ja nad teevad väikeselt veel teisegi õitsemise, siis praeguseks on nad täiesti kuivanud ja maa on must ning ma ei teagi, kas järgmisel kevadel veel mõni neist tärkab. Eks aeg näitab.

Ehkki aed on aastate jooksul juba risti-põiki jäädvustatud, ei saanud siiski vastu panna ja püüdsin mõningad õitsejad taas pildile, sest edaspidi hea erinevate aastate õitsemisi omavahel võrrelda.

Alpielulõng.

Paar aastat tagasi murdus tormiga ta tugi ja pidin taime

üsna maad ligi maha lõikama,

kuid praeguseks on elujõud kenasti taastunud.

Beebiroosade õitega (näärelehine?) kibuvitsroos,

kes tahab mulle vägisi kibuvitsamuru teha.

Kollase lehega ebajasmiin ja

väikeseleheline sirel.

Mädarõika õis, mis lõhnab mesiselt.

Kirjulehine kontpuu.

Siin on teineteist leidnud varajane veigela ja veigela "Red Prince".

Pihlakas "Ullung" - ilusa lehe ja maheda mammuga.

Õitsev aktiniidia, kel jällegi väga magusa mesise lõhnaga õied ja

sumiseb õitseajal ka nagu mesipuu.

Elulõng "Huvi".

Elulõng "Minister".

Itoh pojeng "Callie's Memory".

Istutatud 2018, tänavu esimene ja üsna külluslik õitsemine.

Juba natuke kahvatunud õitega pojeng "Bessie",

kes võib teha suisa hiiglasikke õisi.

Pojeng "Bowl of Cream",

kelle õied on samuti tavapärasest suuremad.

Pojeng "Coral Fay", kes teeb igal aastal vaid paar, kuid ilusat õit.

Pojeng "Paul M Wild, kelle õievärv ühtib peaaegu tema naabriks oleva

roniroosi "Rosengarten Zweibrücken" õievärviga.

Pojeng "Red Grace" oma täiuslike keraõitega.

Üks vanimaid ja kahjuks tundmatu pojeng, kelle õied pakuvad huvitavat värvidemängu. Üks mu vaieldamatu lemmik.

Üks igal aastal külluslikumalt õitsev pojeng "Velma Atkinson".

Roniroos "Bobbie James".

Tema vääris küll sel aastal tervet pildiseeriat oma roosikaartega.

Ta on ennast ise kindlalt toestanud, põimides end läbi hiibapuu.

Kui hoolega vaadata, siis on roosikaari koguni kaks.

Roniroosi "Flammentanz" kaarkäik.

  

Roniroos "Paul's Scarlet" hõivab varsti ka kõrval oleva

seni ubadele reserveeritud redeli.

Roniroos "Rosendorf Steinfurth, kes alles n-ö põlvepikku poisike,

aga juba tubli õitseja.

Ja miks mitte ei võiks olla roosile naabriks tomat!

Pinnakatteroos "Fairy Dance" ja lõhnav neitsikummel.

Väsimatu ja vastupidav pinnakatteroos "Gärtnerfreude".

Kukekannus ja kare päikeseilm

pakuvad teineteisele kaunist värvikontrasti.

Kevad potipõllunduses

No ei saa mööda sellest ilmast - kord jäiselt külm, siis põrgulikult kuum. Igatahes ilmselt selle tõttu ei tahtnud taimed kuidagi edeneda ja jäid kiduma.

Kasvuhoonesse varakult külvatud redised jäid küll päris kõva miinuse kätte, kuid katteloor päästis nad ja saak oli päris hea. Spinat tuli ka kenasti üles, kuid temale kuumus ei meeldinud ja saak jäi nadiks. Aga ruutlehik, kes end ise külvab, tärkas hästi ja praegu koguvad taimetited jõudu.

Nii latt- kui ka põõsasoal pidin tegema korduskülvi, sest esimese külvi ajal oli ilm liiga külm.

Natuke on süüdi muidugi ka ühest küljest oma totter agarus ja teisalt suur laiskus.

Tomatitaimedega tänavu kiirustasin: mai alguses oli paar sooja päeva ja kuna taimed olid juba päris suured, istutasid nad kasvuhoonetesse ja paar ka õue. Aga siis saabus tavatu külm. Kihtplastik-kasvuhoones ei juhtunud taimedega suurt midagi, kuid klaaskasvuhoones jäid taimed kidunema ja mõnel muutusid lehed suisa kahvatuhalliks. Kuna miinustemperatuuri polnud, ei hakanud ma neid lisaks kaitsma, aga tagantjärele tarkusega oleksin pidanud seda tegema. Õuetaimed kaitsesin ka vaid kattelooriga, mille unustasin sageli ööseks tagasi panna ja nii läksid nende lehed peaaegu valgeks. Praegu, mil nii-öelda normaalne suvi käes, on taimed õnneks kasvu sisse võtnud ja suured tomatipunnidki neil juba küljes.

Järeldus: tomatiseemned võib mulda pista kõige varem märtsi viimasel nädalal, sest viimased aastad on näidanud, et kevaded on väga heitlikud ja igatahes praegu järjest külmemad. Ühe hää tuttava, kelle enda vanus ligineb juba üheksakümnele, ema olevat öelnud, et tomatitaimi enne 15. juunit kasvumajja ei istutata. No selle järgi võiks öelda, et tegelikult pole suurt midagi muutunud ja mõni soe kevad on nii mind kui ka teisi kannatamatuks teinud - peab ju ometi kõike varem saama!

Paprikataimed edenesid kevadel hästi ja alguses kasvuhooneski oli kõik korras, kõigil kenasti viljad küljes. Ent kas jälle on süüdi suur kuumus, aga igatahes õisi juurde pole tulnud, "Arlequin" kiratseb mõlemas kasvuhoones ja plastik-kasvuhoones on üks taim suisa kuivama hakanud - vars puha pruun. No ei taha see paprikakasvatus mul õnnestuda, kuid siiski veel pikk suvi ees ja näis, mida see toob.

"Montana" kasvatab oma vilja seni jõudsalt.

Pildil on näha teised viljahakatised, aga need kahjuks varisesid maha.

 

"Hamik" on ainus, kellel on vilju mitu.

Suvikõrvitsad katsin tänavu kasvutelgiga ja tundub, et neile seal meeldib. Igatahes on kõigil taimedel emasõisi koos viljahakatistega, kuid ikka on rohkem isasõisi.

Juuni alguses kaitses telk taimi nii külma kui ka vihma eest

ja kasvama läksid need hästi.

Seni pole kasvutelki maha võtnud.

Küll aga on pottides hästi edenenud porgandid ja kartulid. Mõtlen, et varsti peaks ühest potist kartuli üles võtma. Samuti meeldib suur soe ka basiilikule, kes kasvab mis mühiseb.

Vana poti põhjas auku polnud ja nii panin selle põhja kihi väikesi kive,

et üleliigne vesi saaks sinna valguda.

Samas hoiavad kivid ka potti hästi paigal ega lase tuulel seda ümber lükata.

Tomatiamplitest tegin nii-öelda tomatipuu.

Porgandid potis.

Kartulid tünnis ja potis.

Seekord tünni päris servani ei mullanud ja

vaatan, kuidas saak niimoodi tuleb.

Taimed aknalaudadel nagu stardipakkudel

Tänavu on jällegi selline aasta, mil soe ei taha kuidagi tulla. Kuid aeg-ajalt päike ennast siiski näitab ja osa taimi on aknalaudadel juba kenasti sirgunud.

Paprikataimed on kasvu kenasti sisse saanud.

Õpetuse järgi nad alguses väga päikest ihkagi,

nii et nende jaoks sobiv kevad.

Tomatitaimed taas aknalaual rivis nagu sõdurid.

Ripp-begooniaid olen nüüdseks juba aastaid keldris

üle talve pidanud ja praegu neil ka juba lehed väljas.

Kasvuhoones ootab harvendamist isekülinud salatimuru.

Kõik tomatitaimed aknalauale ei mahu ja osa varem külvatud

amplitomateid kolis juba paari nädala eest kasvuhoonesse.

Ju kiirustasin nende külvamisega, sest mul pole neile väga sooje tingimusi anda

ja mõni hakkas juba toas kiduma, aga need, kes olid ilusad,

panid kasvuhoones kahekordse katteloori all

ka päris korralikele külmakraadidele vastu.

Kevad tuleb tasa, kuid kindlalt

Kuldtäht kuulutab kevadet.

Kusagilt ta mu aeda on ilmunud ja

nüüd laiutab seal mõnuga.

Mõni krookus püsib kenasti peenras,

aga ka murus on siin-seal värvilisi täppe ja laike,

lumikellukesed neile kaaslasteks.

Värvide kokkusobitamisel tasub loodusest eeskuju võtta.

Pilt ei anna küll värvi päris täpselt edasi,

aga need krookused on toredate rohekaskollaste õitega.

Igakevadised rõõmsad värvitupsud:

harilik sinilill 'Rubra Plena'.

Lumeroosil õied nagu liblikad

ja tänavu on neid õige rohkelt.

Uus hooaeg

Kaunist ja põnevat uut hooaega kõigile rohenäppudele!

Kalendrikevad pole veel küll käes, kuid uue hooaja esimesed külvid on juba tehtud ja tulemusedki näha. Paari nädala eest said mulda amplitomatite ja paprikaseemned. Tomatitaimetited tahavad juba varsti pikeerimist, aga aeglasema tärkamisega paprikad pistsid alles oma ninad mullast välja.

Eile külvasin kasvumajja minevad tomatid ja see protsess on alati tõeline peavalu, sest seemneid ju kokku ahnitsetud sedavõrd palju, et ei tea kunagi, mida võtta, mida jätta. Paraku pole kasvhoone kummist.

Üldiselt olen enda jaoks jaganud tomatid nelja kategooriasse: tavalised lihatomatid, ploomtomatid, viinamarja-/kirsstomatid ja värvilised tomatid.

Lihatomatite puhul on minu jaoks tähtis, et tomat oleks tõesti paksu viljalihaga, mitte vesine plönn. Üks kindlamaid sorte on olnud mul seni 'Mato', kuid kuna paaril viimasel aastal on ta näidanud natuke kehvakest tulemust (kahtlustan suuri temperatuurikõikumisi), siis esimest korda üle pika aja jätsin selle sordi välja. Mulda said teiste seas minu teine lemmik 'Fantasio' ja ka paar uut, mille pakil kiri "talub kõrgemaid temperatuure", nt 'Oasis' ja 'Belle'.

Ploomtomatitest on kiiduväärt 'San Marzanod' ja 'Roma' ning need said ka minu hääle.

Värvilistest tomatitest eelistan tumedaid ning minu lemmikud on muude hulgas 'Noire de Crimee', mis lahti lõigatuna on suisa nagu kunstiteos, ja 'Black Trifle'.

Viinamarja- ehk kirsstomatitest ja vähe suurematest kokteiltomatitest on suurepärased magusad sordid 'Idyll' ja mu mullune leid 'Sladkoje Derevo' ning pikliku kujuga 'Mandat'.

Külvamisel-pikeerimisel on külvinõude puhul hinnas taaskasutus.

Karpi läheb kõigepealt kiht mulda, mille kastan läbi, siis tipin mullale seemned,

nendele puistan õhukese kihi mulda ja selle kastan juba veepritsiga.

Karbid katan lõpuks tavaliselt toidukilega, mis aitab hoida niiskust ja sooja.

Aga kui karbil on oma kaas olemas, siis seda lihtsam.

Kui taimed on mullast tõusnud, aitavad püsti toetatud kaaned

kaitsta taimi aknast õhkava jaheduse ja tugeva päikese eest.

 

Paprika kasvatamine pole mul alati õnnestunud,

aga lootus on see, mis sureb viimasena. Nii et taas seemned mulda,

igaüks oma potti, ja kile peale.

Kuna naabrinaisel on hästi saaki andnud Bulgaaria-tüüpi paprika 'Arlequin',

siis otsustasin minagi seda proovida.

Veel said valituks 'Montana' ja 'Hamik'.

Esimese puhul ahvatles kiri, et seda võib kasvatada ka avamaal,

teise puhul aga väike ja magus vili.

 Kokkuvõte tänavusest potis kasvatamisest

Niisiis ehtsast potipõllundusest. Taas elasid ja kasvasid suurtes pottides tomatid ja kartulid ning neile lisaks esimest korda ka porgandid. Tomatid-kartulid on tõestanud ennast juba korduvalt. Kartulid on praeguseks üles võetud ehk siis potid ja tünn kummuli keeratud ning mäletamist mööda oli saak kokku 5,5 kilo - minu meelest pole sugugi paha! Praegugi veel kartulid keldris ootamas söömisjärge. Minu kogemus ütleb, et saak ei olene tingimata poti suurusest ehk et mida suurem pott, seda suurem (kilodes) saak. Pigem on vastupidi, küll aga olid suuremas potis kasvanud kartulid suuremad. Nii et kui sul seisab vähemalt ämbrisuurune anum niisama tühjana, tasub sinna kartulid kasvama panna.

See saak on 29liitrisest potist ja

kogus oli mäletamist mööda 1,5 kg kanti.

Porgandite kasvatamine potis oli samuti edukas ja kindlasti edaspidi kordan ka seda. Niimoodi kasvatades on vaev väike: kevadel külvad, suvel põuaga mõni kord kastad ja eemaldad mõne üksiku umbrohulible ning sügisel korjad kena saagi. Kui kasvatasin varem porgandeid tavalises peenras, ei saanud ma kunagi nii suuri porgandeid. Potis kasvanuid oli aga suisa lust üles võtta, sest mõni oli nii pirakas, et sellest jätkus terveks söögikorraks. Tasapisi neid sealt tarvitan ja väiksemad kasvavad praeguseni edasi.

Nii nad potis kasvasid.

Enamasti olid sellised kenad 20 cm kanti porgandipoisid.

See porgand oli aga tõeline "mastimänd".