Kena kevad

ITOH pojeng 'First Arrival'.

Pojeng 'Ludovica'.

Varajased pojengid juba tõepoolest õitsevad, kuid nagu alati tuleb põhiosa jutust ikka viitega.

Kevad on olnud tõesti kena ja taimedele soodne. Potipõllumaal olen olnud jõudsam kui iluaias, aga küllap jõuan edaspidi ka rohkem sinna. Kuigi tänavu jääb osa aiast natuke rääbakamaks, sest käsil pikalt edasi lükatud kõnniteede ehitus.

Tee-ehitusel tekivad paratamatult kahjud,

mille taastamine võtab aega.

Mullu sügisel tekkis tunne, et võiks siia-sinna veel tulpe juurde tikkida, ja kevadel pakkusidki nad tõelist silmailu.

'Greenland' õhetas roosalt.

'Red Dress' osutus oma kullatäpiliste õitega

tõeliseks üllatajaks.

'Springtime' oma imesäravate kollaste õitega.

Alpi elulõng 'Constance'.

Tänu soojale kevadele edenevad tomati- ja paprikataimed hästi ning ka ülejäänud enda jaoks kohustuslikud köögiviljad on juba istutatud ja kosuvad.

Sedakorda Kekkila kasvatuskotid ja nagu plaan oli,

sai pandud kaks kotti ülestikku - pusimist oli, aga õnnestus.

Kottidesse läksid tomatid ja paprikad.

Näis, kuidas nad seal suve jooksul elavad.

Paprikad kasvavad nii oma majas kui ka kasvuhoones pottides.

Taas rammuks kanakaka ja koerakarv, mis näib neile meeldivat.

Esimene tõru suurune paprikapunn juba olemas.

Nüüd on juba veigelate aeg käes.

Pildil 'Purpurea Nana'.

Päikest palju, sooja vähe

Alustaksin siis sellest, et ilmataat on jaganud kevadel päikest lahkelt, seevastu soojaga on olnud kitsi. Loodus ja taimed edevevad visalt, aga siiski, küll väheke aeglasemalt, olen kevadisi toimetamisi teinud.

Köögiaknal varsseller ja porrulauk veeklaasis

ning basiilik potis.

Basiilik tõuseb seemnest aeglaselt ja teinekord pirtsakalt.

Kuid poes on ju taimede tõusmed müügil.

Üks karp tõusmeid...

... ja seitse potti basiilikut.

Nagu ikka, paprikad külvasin märtsi alguses ja

mai alguseks on taimed tänu rohkele päikesele juba suured,

kuid isegi kasvumajas on nende jaoks veel jahe.

Ka tomatitaimed kippusid juba päris varakult

toas aknalaudadel vohama.

Seega on nad juba mitu nädalat kasvumajas aklimatiseerumas.

Kui vaid tuleks natukenegi rohkem sooja,

sest nad igatsevad väga maha istutamist.

Kartul pistis pika ootamise peale aprilli lõpus potis ninad mullast välja

ja praeguseks on juba osa mullatud.

Redis tõusis väga visalt - lihtsalt oli külm -

ja praegu mai alguses hakkab alles vilju moodustama.

Salatit jälle nagu muru - see rõõmustab.

Talv oli külm ja tegi iluaias omajagu kahju, aga siiski tundub, et päris välja pole ükski taim läinud. Iseasi, kui hästi nad kasvu uuesti sisse võtavad. See jutt kehtib iseäranis rooside kohta - osa neist tuleb päris maani maha lõigata. Kuid eks aeg annab arutust.

Koerliblikas näitas end juba märtsis.

Peitepilt: varblane roosipõõsas.

Neile meeldib seal väga.

Õunapuul oksi lõigates jäi silma kuradipuu lehepung kui lihasööja.

Lilleilu juba jagub.

Need tulbid, mille sordi nime kahjuks ei tea,

on vastu pidanud juba pea pool sajandit.

Uue hooaja avapauk

Ega väga vara ette kasvatatavaid taimi ma ise enam külva, aga paprikaid siiski. Sortide eelistuste kohta olen juba varem rääkinud. Kuid seekord jäid kibepiprad panemata, sest ilusad on nad küll, aga toidu sisse läheb neid nii vähe, nii et mõtlesin ilma nendeta läbi ajada. Seemned külvasin 1. märtsil.

Sedakorda külvasin kõiki, nii suure,

väikese- kui ka pikliku viljaga sorte.

Väikestesse pottidesse, milles muld korralikult kastetud,

läks kaks seemet ja siis anumale kile peale

ning edasi täksisin kilele õhutuseks mõned augud sisse.

Kui taimed hakkavad juba oma ninasid välja pistma,

eemaldan kile.

Leevike all paremas nurgas.

Käivad need tegelased koos tihastega seemnete kallal maiustamas.

Rõõm neid taas näha, sest lapsepõlves olid nad talvel tavalised külalised,

kuid vahepeal olid nad kadunud.

Kõle juunikuu

Juunikuu ilm oli küll kõle ja vihmane, aga suurem osa taimi siiski nautis seda. Aed on lopsakas ja kui külm vihm lamandaski natuke põõsaid, siis pärast tuulutas tuul nad uuesti püsti. Aga ega need viieteistkümne kraadi kanti jäänud temperatuurid suve meenutanud. Jaanilaupäeval sai kenasti tule teha ja natuke grillida, kuid vihm taeva ei jäänud.

Väikesel nii-öelda põllumaal hoidsin taimed soojas ja kaetud, aga esialgu tundub, et saak nihkub hilisemaks, sest jahedus hoidis arengut tagasi.

Mõningaid pilte varasematest õitsejatest juunikuus ka.

Südajas ehk südajalehine aktiniidia.

Alles valgete lehtede varjus on imemagusalt lõhnavad õied,

mis meelitavad ligi mesilasi,

kes panevad põõsa sumisema nagu mesipuu.

Põõsasmaran 'Primrose Beauty' tegi tänavu esimesed õied

kohe päris vara ja nüüd on täisõies.

Oma värvide ja lõhnaga lummavad lupiinid.

Kurdlehised roosid, keda ei väsi imetlemast,

toredasti teineteise kaisus.

Väikese heleroosa õiega roos on kui õhetav pilv.

Sügise poole asenduvad õied veinipunaste viljadega.

Siberi iiris, kes näitab sel hooajal esimest korda

oma tõelistelt kaunist sügavsinist õievärvi.

Pojengide seas üks varasemaid õitsejaid 'Ljudovica'.

Pojengide seas üks vanemaid sorte 'Edulis Superba',

kes on praeguseks avanud peaaegu kõik õied.

Taamal näha juba õisi lahti ajav kolkvitsia.

ITOH-pojeng 'First Arrvival' avab oma õisi üksteise järel,

pakkudes pikalt silmailu.

Kes lõikab noorte kurgi- ja oataimede varred läbi?

Või kapsaste või muude noortaimede varred - nii kui noa või kääridega? Ega ma eestikeelset materjali selle kohta leidnud, kuid inglise keeles kutsutakse seda pahalast cutworm'iks ehk lõikeussiks. Tegu on tegelikult mingiste ööliblikate röövikutega, kes elavad päeval mullas ja öösel tulevad pinnale pahandust tegema. Cutworm'i guugeldades leiab soovitusi, kuidas taimi kaitsta (näiteks), ja ega need erinegi suurt nendest meetoditest, mille oma peaga välja mõtlesin.

Üks hea vahend on puutuhk, mis tuleks taimede ümber mullale puistata. Kurkide puhul see mul aitab, aga põõsasubade puhul ei paistnud toimivat. Seega nende puhul vähemalt mullu toimisid väga hästi paberist rõngakesed varte ümber.

Väga mugav on kasutada liimiga märkmepabereid.

Lõikasin nendest umbes 2 cm laiused ribad, nii et ühte otsa jäi liim,

ja seejärel oli need hea oataime varre ümber rõngana kokku vajutada.

Paberi alumise serva püüdsin suruda tihedalt vastu mulda.

Kevadised katsetused

Õieilu on küllaga. Õunapuude õitsemine liigub tasapisi lõpupoole ja kevadlilled peenardes koguvad hoogu. Õied meelitavad ka väikesi linde ligi ja ühe pildi lisan siiagi.

"Sügisjoonik" ja roniv hortensia eksisteerivad kenasti koos,

luues kaks fronti. Tea, kas aia üks vanimaid õunapuid

olekski ilma tüve kaitsva hortensiata veel elus?

"Liivika" kasv on tagasihoidlik,

kuid tänavu on ta suisa õievahus.

Oksad nagu pikad õievanikud.

Karmiinleevikesi on sel aastal tõsiselt palju.

Niimoodi ta õunapuu otsas lõõritas.

Aga katsetustest siis. Mitte et need oleksid midagi uut ja revolutsioonilist, kuid järgemööda katsetan oma taimekasvatuses võtteid, mida reklaamitakse. Eks see selgub, kuidas läheb.

Esiteks otsustasin proovida müügil olevaid turbakassettidega minikasvuhooneid taimede ettekasvatamiseks. Võin juba öelda, et mulle isiklikult need ei sobi, ning edaspidi eelistan ikka tavalisi potte või muid anumaid.

Sellised ma siis ostsin. Esiteks on raske märkida taimede nimesid, kui erinevaid sorte palju. Teiseks pole kaanel ühtki õhuauku, need tegin ise, sest ega taimi siis õhuta saa jätta ja vesi tahab ju ka aurustuda. Kolmandaks tärkasid taimed minu meelest aeglasemalt kui tavalises potis ja siis peab nad väga kiiresti ümber istutama, sest juurikad trügivad kassetist välja. Pärast ümber istutamist jäid taimed ikka alguses kuidagi kiduramaks.

Kuna üks kasvuhoone on suurtele kastanipuudele väga lähedal ja nende juurikad trügivad peenardesse ning neid on vaja igal aastal välja kaevata, otsustasin eksperimenteerida kasvukottidega.

Kasvukott tuleb poest täiesti kokku pressituna, nii et seda tuleb enne kasutusele võtmist kõvasti peksta ja saputada, et muld kohevaks saada. Kui taim tahab sügavamat mulda, siis võib kaks kotti teineteise peale panna. Leidsin sellise õpetuse.

Mullu kasvatasin õues tavalises prügikotis kõrvitsat ja temale seal meeldis.

Ühte kotti istutasin juba paparikad.

Teine ootab kurgitaimi.

Ning veel. Kuna praegu promotakse lambavilla tubli väetise ja niiskusehoidjana, siis seda temaatikat uurides selgus, mis ka üsna loogiline, et koerakarv käitub samamoodi. Seega, kuna koerakarva on mul palju, siis tegingi mõned nii-öelda koerakarvapotid.

Kiht mulda poti põhja, siis õhuke kiht koerakarva, mille näppisin kergelt mullaga läbi, ja seejärel ülejäänud muld. Ühte potti läks koerakarv hiljem. Lihtsalt matsin tutsud pealmise mullakihi sisse. Esialgu tundub tomatitele seal meeldivat.

Ja külm jätk kevadele

Harilik toomingas 'Colorata'.

Tavatult soojale aprillikuule järgnes päris külm mai. Loodus edenes ja taimed aknalaudadel samuti, kuid kasvuhoonesse neid veel istutada ei saanud. Ootasid vaesekesed päris pikka aega oma pisikestest pottidest suuremasse mulda saamist. Kuid nüüd lõpuks hakkab asi edenema ja nädala jagu on juba soojemat ilma olnud.

Natuke tavalist pildilist materjali sellest, kuidas tänavu kevadel on läinud.

Tulbid ja priimulad pakuvad juba mõnda aega silmailu.

Veel paar nädalat tagasi ootasid tomatid kasvuhoones

kilemajas istutamist. Külma kaitseks tõmbasin kilemajale

ka katteloori ümber.

Praeguseks on istutatud nii tomatid...

... kui ka paprikad.

Kasvuhoones on roheline sibul juba päris kenake ja

spinat-ruutlehik külvas end nagu muru.

Kartulite ülestulek kasvuhoones pottides võttis külma tõttu

päris kaua aega, aga nüüd kasvavad nad mis mühiseb.

Nemadki on õue kolitud.

Lehtkapsas pidas talve uhkelt vastu.

Petersellile ja lehtsellerile meeldis soe talv väga.

Jõudsalt kasvab ka püsisibul - tore taim, kel lehed lamedad,

aga maitseb nagu sibul ikka.