Jaaniaegne fotosessioon

 

Roniv hortensia. Vanust 15 aasta ringis.

Ta on vallutanud kogu õunapuu ja nad elavad toredasti koos.

Elulõng 'Ville de Lyon'. Istutatud 2007.

Vahepeal sai ta ümber istutatud ja ta elas selle silmagi pilgutamata üle. Taim sai paigutatud seinaäärse lilleresti juurest keset peenart lillevõrele. Tänavu õitseb iseäranis vara ja uhkelt.

Kare päikesesilm ja amellaster.

Mõlemad on tublid ja õitsevad sügiseni.

Pesukausitäis lilli.

Kirju liilia 'Gey Lights'. Istutatud 2015.

 Ebajasmiini kollase lehega vorm täisõites, saates uimastavaid lõhnapahvakuid.

Usin mesilane toimetamas.

 Leedri kollaselehine vorm, valmistumas õisi avama.

Põõsasmaran 'Primrose Beauty'. Istutatud 2007.

Kaunid hallika varjundiga lehed ja kahvatukollased õied.

Lihtsalt vaateid

Uskumatu, aga keraelupuud olid istutamisel väikesed nagu tennisepallid. Praegu on nad peaaegu kogu jalgtee kinni kasvanud. Hiibapuu taamal paremal on istutatud 2004 - tea, kas on oma täiskõrguse juba saavutanud või sirgub veel?

Aktiniidia varjust piilub 'Flammentanz'.

Kõige pikem peenar, mis ääristab katkematult üht majaseina.

Vaade pojengidele.

Elulõng ja pojengid.



'Paul's Scarlet' ja 'Põhjatäht'.

Taustal jalaka leinavorm.

Aed õites.

Roniroosid

Minu jaoks on õige roniroos ikka selline, kes ronib maja katuseräästasse. Eks nende hooldamine natuke tüütu ole ja ligipääs neile keeruline, kuid hea tahtmise puhul saab täiesti hakkama. Peab lisama ka seda, et ei pea kasvama nad suures päikeses kusagil maja lõunapoolsel küljel. Nad elutsevad kenasti ka siis, kui saavad vaid mõne tunni (vähemalt kolm) päikest hommikul või õhtul - sellisel juhul õitsevad nad isegi kauem ja päike ei kõrveta neid ära. Kõige suurem töö on nende kevadine lõikamine/sidumine - pärast on käed üleni kriimulised -, aga kui neil on juba kasvujõud sees, ei pea neid tihedalt kastma, nagu peenraroose. Talveks ma neid maha ei painuta ega kata. Üldiselt õitsevad nad ühe korra pikalt ja teevad hiljem tagasihoidlikuma järelõitsemise.

Roniroos 'Flammentanz'. Istutatud 2007.

Kui tal jätkuks maja seina, roniks ta vabalt teise korruseni. Kuid selle puudusel sai talle hoopiski traadid pandud ning maja ja kuuri vahele roosivärav tehtud.

 

Roniroos 'Paul's Scarlet'. Istutatud 2013.

Esimesed kolm aastat ta kiratses ega tahtnud kuidagi edeneda. Arvasin, et jälle jääb võre tühjaks, ehkki tema ostmisel oli reklaam kõva, iseäranis talvekindluse suhtes. Ent siis võttis ta kasvu sisse ja praegu on valmis katuseräästast kõrgemale ronima. Õis on tsipa heledama tooniga kui 'Flammentanzul'.

Roniroos 'Põhjatäht' ehk 'Pohajntähti' ehk 'Polstjärnan'. Istutatud 2004.

Vaat tema on heas mõttes täiesti hull, elab kõik talved õlakehitusega üle ja vohab mis kole - tänavu on ta kohe iseäranis lopsakas. Õis on pooltäidis ja hästi õrna magusa lõhnaga.

Aastaid tagasi tuli talle ühel suvel mingi kuri putuk kallale ja räisis ta täiesti ära. Taim oli nii õnnetu, et lõikasin ta pisarsilmi maani maha, jättes mõttes temaga juba hüvasti. Kuid ennäe! Roos taastus mühinal paari aastaga 😊

Peenraroosid, põõsasroosid, pargiroosid

Pea viisteist aastat tagasi haaras mind täielik roosihullustus ning tulemusena elas mul aias ligi 50 sorti roose. Siis aga vaimustus tasapisi rauges ja peenardesse jäi järele vaid mõned üksikud sordid. Mullu külastasin aga sõbranna aeda, kus valitses tõeline roosiparadiis, ja ma sain jälle roosipisiku külge. Muide tema tunnistas, et oli saanud roosinakkuse kunagi just minult 😀 Seega soetasin taas mõne peenraroosi. Ehk kunagi tulevikus jõuan nii kaugele, et teen ülevaate ka varem olnutest.
Peenrasse valin üldiselt talvekindlad, paljuõielised ja lõhnavad sordid.

Kordese põõsasroos 'Moonlight'. Istutatud 2010.

Vastupidav, haiguskindel, mitmevärvilise õie ja tugeva lõhnaga.

 

Austini põõsasroos 'Fighting Temeraire'. Istutatud 2018.

Alles nooruke, kuid õied juba suured nagu alustassid.

 

Tundmatu pargiroos. Vanust kümne aasta kanti.

Imelise lõhnaga õis, mis avanedes on õrn beežikas-roosa.

Mu vennas kaevas kunagi aastaid tagasi põõsa juurika Lustivere kandis metsaservast välja ja tema aiast jõudis üks juurikas minu peenrasse.

Peenraroos 'Rhapsody in Blue'. Vanust üle kümne aasta.

'Rhapsody in Blue' ja sinine laialehine kellukas.

Peenraroos 'Goldelse'. Istutatud 2009.
Virsikukarva magusa lõhnaga õis.

Peenraroos 'Fellowship'. Istutatud 2018.
Eelmisest sügavama tooniga suisa neoonkarva oranži õiega.

Peenraroos 'Minerva'. Istutatud 2018.

Taas tundmatu pargiroos. Vanust aastakest kolm.
Soetatud Kloostrimetsa puukoolist, kus see taluaias aastakümneid kasvanud.

 

Tavatu suve algus

Tänavu on ikka tõesti väga paljud taimed tavatult varajased õitsejad ja õitsevad kaks nädalat kuni isegi kuu aega tavalisest varem ning nii palju korraga, et läheb raskeks kõiki pildile püüda. Mõnikord on hea aastatetaguseid pilte praegustega võrrelda, et teada saada, kuidas taimed on edenenud ja aed ajas muutunud.
Kõigepealt jällegi pojengid, kuid praeguseks on ka roniroosid juba õieehtes ja peenraroosidelgi esimesed õied lahti. Õisi näitavad teisedki ja kirevust aias jagub.

Pojengid 'Angel Cheeks' ja 'Bowl of Cream'.

Pojeng 'Bowl of Cream'. Istutatud 2007.

Kasvab kenasti ka poolvarjus, näidates imesuuri õisi.

Pojeng 'Angel Cheeks'. Istutatud 2007.

Kasvukoht samuti poolvarjus, kuid tänu õunapuu harvendamisele on praegu õiterohkem kui kunagi varem. Värvus on tõesti õhetavate põskede karva.

Pojeng 'Henry Bockstoce'. Istutatud 2003, korra ümber istutatud.

Tugeva kasvuga püstine põõsas, erkpunased pilkupüüdvad õied.

Pojeng 'Paul M Wild'. Istutatud 2015.

Hilisem sort, kõrge kasvuga, uhkete rubiinpunaste õitega.

Pojeng 'Sarah Bernardt'. Istutatud 2003. Tänavu on ta tagasihoidlik ja pisut räsitud õitega, kuid üldiselt on ta ikka õiterohke. Pojengile omaselt tugeva lõhnaga.

Pojeng 'Break o'Day'. Istutatud 2015.

Teiste kõrval alles üsnagi tagasihoidlik.

Pojeng 'Minuet'. Istutatud 2015.

Lahke õitseja.

Pojeng ITOH-hübriid 'Goldmine'. Istutatud 2015.

Võib jällegi öelda, et õied on hiiglaslikud pilgupüüdjad.

Natuke potipõllundusest ja kartulikasvatusest

Vahepeal on talve peenras üle elanud lehtkapsas jõudnud peenralt purki ja uued noored taimed edenevad juba jõudsalt. Peenramaa pole mul küll suur, kuid leidub seal nii mõndagi. Aastate pikku on siginenud peenrakastidesse ürte, kes on paar viimast talve kenasti üle elanud, ja maitserohelise peab ka ikka oma peenralt kätte saama. Üle pika aja katsetan suvikõrvitsa kõrval ka tavalist kõrvitsat ning mõnes lillepotis ja -kastis on hoopiski lillede asemel basiilikud ja kartul. Kindel koht on alati nii põõsas- kui ka lattubadel.

 

 Peenras talve üle elanud lehtkapsast sai noppida toidulauale kogu kevade.

 

Tõmbasin lehtkapsa juurikatega üles ja panin veeämbrisse, kus ta säilis veel mõnda aega.

Kõrval tünnist piiluvad kartulipealsed.

 

Kahes kastis põllumaa. Ühes kastis elutsevad pune, tüümian, aniis-iisop, salvei, lehtkapsas- ja -peet, sibul ning till, lehtpetersell ja -seller. Lilleredelil sirguvad lattoad. Teises kastis kasvavad suvikõrvits, lehtsalat, sibul ja põõsasoad.
On veel ka üks kitsam peenar, kuhu sidrunmelissi (all vasakul nurgas) ja mündi kõrvale tegin ruumi kõrvitsatele.

 Basiilikud sobivad hästi nii lillepotti …

 

… kui ka -kasti. Seal on kõike: kaneel-, sidrun-, magus-, harilik ja salatilehine basiilik.

Tänavune leid on kahtlemata salatilehine basiilik, kelle lehed on tavaliste kõrval suisa hiiglaslikud ja mõnusalt vürtsikad.

Ka kartul pakub lillepotis silmailu ja vast juba suve keskel saakigi. Ei ole tegu mingi varajase sordiga, vaid võtsin keldrist lihtsalt mõne idudega mugula.

Kartuli nõus kasvatamisest vast niipalju, et kuna kartul kasvab nii-öelda ülespoole, siis alguses panin poti põhja umbes 10 cm paksuse kihi mulda, selle peale mugulad ja siis kerge kiht mulda peale. Edasi, kui ilmusid võrsed, hakkasin neid tasapisi nende sirgudes muldama, kuni pott sai mulda täis. Tünnis toimisin samamoodi, ainult et selle põhja läks kõigepealt väike kiht kompostijäätmeid, siis muld, mugulad ja uuesti muld. Praeguseks olen jõudnud muldamisega peaaegu üles tünni servani välja. Pealsed võivad venida sügiseks üsna pikaks, kuid sellest ei tasu heituda.
Mullu alustasin tünnis kartulite kasvatamisega peale tünni keskkohast ja ka üsna hilja - juuni alguses -, kuid viiest katulist saime siiski mäletamist mööda kahe kilo ringis saaki (neli söögikorda). Tänavu sai kartulid mulda pandud õigel ajal mai alguses ja püüan ka saagikoristusega mitte kiirustada. Igatahes põnev on oodata tulemust!