Meenutustega sujuvalt suvesse

Jätkan ilutaimede lainel. Kui pojengid olid kohati õitsemisega tagasihoidlikud, siis roniroosid, iseäranis "Flammentanz", ja aed-päevaliiliad pakkusid erakordset silmailu. Viimaseid polegi näinud oma aias nii rohelt õitsemas. Püüdsin sedakorda ka võimalikult palju taimesid nende sordi nimega kokku viia.

Roniroos "Bobby James".

Üks väheseid ronijaid, kelle õied lõhnavad lummavalt.

 

Ja ronijana on ta nii tubli,

et on jõudnud hiibapuu tippu.

Roniroosi "Flammentanz" hiiglaslik vanik.

"Flammentanz" oma täies ilus. 

Roniroosid "Paul's Scarlet" ja "Põhjatäht".

Nii on nad teineteisele "käe" ulatanud.

Roniroos "Rosendorf Steinfurth" kogub järjest jõudu ...

... ja pakub imelist värvide mängu.

Roniroos "Rosengarten Zweibrücken".

Pojeng "Paul M Wild".

Vaade roniroosile, kes kasvab kenasti toe najal peenras.

Vahel on tore vaadelda aeda nurgast,

kus satud seisatama harvem.

Ka tavalised liiliad püüdsid pilku ja trügisid pildile. Aastate jooksul on neid kogunenud ikka üksjagu. Mõni peab paremini vastu kui teine ja endalegi oli mõni üllatus. Täidisõielised liiliad on ühed vanemad. Olen neid aeg-ajalt ümber istutanud. Ühele uus koht ei sobinud ja arvasin, et ta on aiast kadunud, kuid oh imet, kui ta aastaid hiljem vana koha peal äkki taas õitsema hakkas. Vaat siis seda taimede vastupidavust!

Aasia liilia "Fusion".

Aasia liilia "Grand Cru".

Tubli õitseja ja üks vanemaid sorte aias,

kuid nimi on kahjuks unustushõlmas.

Kunagi sai aianduspoest peoga lahtisi sibulaid ostetud

ja tänaseni muudkui paljunevad.

Aasia liilia "Tigerplay".

Täidisõieline liilia "Double Fata Morgana".

Täidisõieline liilia "Elodie" nagu vesiroos.

Aastaid tagasi istutasin ta teise kohta,

kuid tema arvas, et hea siingi ja

võitleb nüüd oma koha eest hostaga.

Täidisõieline liilia "Red Twin".

Vahepalana paar kesksuvist peenart, kus mulle meeldib sageli kontraste luua.

Ning nüüd siis aed-päevaliiliate juurde, kes õitsesid sel suvel tõesti erakordselt rohkelt ja ka pikalt.

Aed-päevaliilia "Arctic Snow".

Aed-päevaliilia "Gentle Shepherd".

Aed-päevaliilia "Green Flutter".

Aed-päevaliilia "Chicago Sunrise".

Aed-päevaliilia "Mildred Mitchell".

Aed-päevaliilia "Night Embers".

Aed-päevaliilia "Summer Wine".

Veel kord "Summer Wine".

Aed-päevaliiliad "Prairie Blue Eyes" (sinkjaslilla) ja

"Sammy Russell" (tumepunane).

Aed-päevaliilia "Pink Charm".

Aed-päevaliiliad "Custard Candy", "Elegant Candy"

ja Daring Deception" (esiplaanil tumeda südamikuga).

Elulõng "Ville de Lyon" ja

allnurgas piilumas aed-leeklill "Sweet Summer Surprise".

"Ville de Lyon" suutis tänavu õitseda suisa kolm korda.

Augustis kippusid vihmad lillepõõsaid lamandama.

Praegu, mil panen pilte blogisse, võtab sügis tuure üles, paitades taimi kord päikesega ja siis jälle kostitades rahega.

Rahe septembri lõpus.

Sellist pilti pole veel varem aias näinud.

Me tusameelne suvi

Olen jõudnud lõpuks hetke, kus saan teha vahekokkuvõtte suvest ja ikka tahaks hädaldada. Kliimaministri (paras nali) võiks küll lahti lasta. Alguses poolteist kuud põuda, siis jälle vihm ja külm. Kuid nii on ja midagi teha ei saa. Nii aias kui ka kasvuhoones on sel aastal taimed nirud. Kes muidu on kasvanud mulle vähemalt silmini või peastki kõrgemale, on tänavu põlvepikku poisikesed. Kevadel jäi loodus oma tavapärasest arengust maha, siis tõttas ette, seejärel jäi kasv jälle kinni. Vahepeal võimutsesid tormituuled ja keerutasid kuradipuul paar latva maha ning rebisid roniroosid võrede küljest lahti. Eks näe, mida august toob. Aga eile oli vahelduseks ilm imeilus, sain niita muru, mis lõpuks on kasvama hakanud, ning nautida õite ilu, mida aias siiski jagub.

Pilte olen teinud palju, kuid need pole siiani blogisse jõudnud ja on praeguseks suures osas n-ö hapuks läinud, sest sel suvel on tubased toimetused nõudnud oma. Aga hakkan siiski kaugemalt pihta, kuni jõuan praegusesse aega, ning lisan ka mõned tähelepanekud.

Roosid ja pojengid tõttasid tänavu õitsemisega oma ajast ette ning juba enne jaani oli aed õites. Roosid pidasid küll kuivale vastu, kuid pojengide õied avanesid ja varsti pudenesid.

Tavaliselt on olnud jaanipäeval Paul's Scarletil ainult mõni üksik õis lahti,

aga tänavu võis öelda, et roos juba õitseb.

Kuid õitseb see roniroos pikalt ja

õisi jagub veel praegugi kuu aega hiljem.

Roniroos Põhjatäht oma tavalises hiilguses -

juunimardikate eriline lemmik.

Pilku püüdev roniroos 'Bobbie James'.

Kaunid õied ja mesimagus lõhn.

Põõsasroos 'Eden Rose', kelle tohutud täidisõied ei pelga vihma.

Kollasel puispojengil lugesin vähemalt 25 õit.

Pojeng 'Coral Fay' teeb igal aastal õisi juurde.

Pojeng 'Red Grace' on ka iga aastaga kosunud.

Esimest korda sain kõik korraga pildile: 'Velma Atkinson',

'Walter Mains' ja 'Buckeye Belle', kes teeb visalt ainult ühe õie.

ITOH-pojeng 'First Arrvival' väärib kiitust.

ITOH-pojeng 'Julia Rose',

kellel on väga omapärane ja kaunis õievärv.

Tundmatu liilia, keda nimetan lihtsalt portselanliiliaks.

Mandžuuria elulõng ja 'Uno Kivistik' eksisteerivad rahumeelselt koos.

Sahinlill väärib oma nime - sahiseb toredasti.

Puishortensia ' Pink Annabelle'.

Imeline pilgupüüdja.

Rippbegooniad (mugulbegooniad) on minu vaieldamatud lemmikud,

lisaks saab neid üle talve pidada. Kuid mullu jäid nad paraku külma kätte

ja pidin soetama uued. Mugulate hankimisega jäin hiljaks,

kuid lõpuks on nad õitsema hakanud.

Pildil oleva isendi õied on hiiglaslikud,

suisa 20sentimeetrise läbimõõduga.