reede, 18. november 2022

Õlikõrvitsast


Veel hooaja lõpetuseks lühike ülevaade õlikõrvitsast, sest kogemus mulle uudne.
Kuna kõrvitsale oli tekkinud plekike, ei saanud teisti, kui pidin kõrvitsa ära tarvitama. Kasvatakse teda ju ikka seemnete pärast, aga teadsin, et õlikõrvitsa viljaliha kõlbab ka hästi süüa, ehkki tavalisest see siiski natukene erineb. Niisiis ...

Kõrvitsa kaal oli 2,5 kg ringis.

Lahti lõikamisel tekkis viljalihale
pärlendav õlisena tunduv mahlakiht.
Ja kanäe, sees sellised seemned, nagu poes müügil!
Viljaliha tundus natuke vesisem - muudmoodi seletada ei oska.

Seemneid tuli kokku 65 g.

Ühest osast kõrvitsast keetsin püreesupi,
teise osa otsustasin teha lihtsalt püreeks.
Tükeldasin ja aurutasin, kuid ehkki aurutasin tükke
tavalisest poole kauem (u 45 min), jäid need ikka veidike krõmpsud.
Sama oli ka neid keetes, sestap keetsin kõrvitsatükke
enne teiste ainete lisamist umbes 15 minutit.
Siis vajutasin tükid pudrunuiaga väiksemaks
ja püreestasin köögikombainis.

Püree jäi õige pisut teraline, aga mind see ei seganud.
Sama oli ka supiga, mille puhul tundus,
nagu sellesse oleks lisatud natuke mannat.
Püreestamisel lisasin paar supilusikatäit vett,
sest püree tuli päris paks.

teisipäev, 15. november 2022

Suvi 2022 tarbeaias


Praeguseks on sügistööd aias enamasti ühel pool ja aeg teha kokkuvõtteid. Pilte olen klõpsinud rohkelt ja nad ootavad juba ammu jäädvustamist koos tekstiga.

Igal aastal tuleb teha midagi uutmoodi, et muutuva kliimaga sammu pidada. Muu hulgas tähendab see, et tänavu lisandus mu põllumaale kaks minikasvuhoonet. Ühest sai paprikamaja - tasus ennast kuhjaga ära ja paprikatest olen juba pajatanud -, teises elasid suhkruherned ja aedoad. Suhkruhernest kasvatasin esimest korda ja kasvatan edaspidi, mis kõneleb enda eest. Aga kokkuvõtvalt võiks öelda, et hooaeg oli edukas ja saaki sai parajalt. Ega peagi alati kõike nii palju olema, et jälle mure, mida sellega peale hakata. Huvi pärast mõõtsin sammudega oma põllulapi ära ja seda on umbes 20 ruutmeetrit. Sealt saab oma pere tarbeks üllatavalt palju söödavat. Samuti ei käi selle hooldamine üle jõu, sest peenrad on kastides, tänu millele ei pääse umbrohi seal vohama, ning vahekäigud on kaetud peenravaiba ja kooremultšiga.

Õues pottides kasvavad tomatitaimed pidasid kuni ühe üksiku miinuskraadiga ööni oktoobri lõpu poole vastu. Ausalt öeldes oli see katsetus väga meeldiv üllatus - taimed saavad avamaal ja isegi üsna väikestes pottides suurepäraselt hakkama. Vaatamata hallile sügisele muutsid tomatid tasapisi värvi ja ma sain neid järjepidevalt tuppa aknale järelvalmima noppida.

Kiidan taas kirss-ploomtomatit 'Mandat', kes kasvas kasvuhoones.
Tema kobarad on uhked ja külluslikud.

Tomatid põllumaal pottides augusti lõpus ...

... ja oktoobrikuu esimeses pooles.

Tomatid aknal 9. oktoobril ...

... ja nädal hiljem.
Praegugi veel mitu karpi kirsstomateid söömist ootamas.

Mullu sügisel panin esimest korda mulda taliküüslaugu ja seegi katsetus õnnestus hästi. Tikkisin nad lihtsalt ühte segapeenrasse mustade sõstarde ja põõsaspojengide vahele vabale kohale. Nüüd juba uued küüslaugud mullas kevadet ootamas ja sedakorda istutasin neid natuke rohkem.

Minu esimene küüslaugusaak.
Suuremad pead kasvasid tuttavalt saadud küüslaugu küüntest,
väiksemad poest ostetust.

Peedid kasvasid samuti kenasti, oli nii suuremaid kui väiksemaid. Esimest korda kasvatasin kollast peeti - väga soovitan! Mina kasvatan taimed ette ja siis pärast õue istutamist vajavad nad kuivaga korraliku juurdumise jaoks natuke rohkem kastmist, aga ülejäänud suve saavad nad ilusasti ise hakkama.



Peedid panin keldrisse karpi liiva sisse.

Kartulit kasvatasin kahes potis ja tünnis. Pottidest võtsin kartuli juba suvel üles, tünnist septembris. Järgmisel suvel on plaanis kartulikasvatust laiendada.

Iga kord kartulit maha pannes arvan, et jääb meelde,
mitu kartulit tünni panin,
aga nojah... Vist kolm tükki, sort 'Maret.

Kartulid olid ilusad ja suured,
saagi kogus paarkümmend grammi alla 2,5 kg.

Kõrvitsate kasvamises olen eelmistes postitustes juba aru andnud, sestap enam pikemalt juttu ei tee. Kõrvitsad tulid paraja suurusega. Eriti hea meel on muidugi selle üle, et õlikõrvitsal ka ikka üks nunnu külge jäi.

Minu nunnud kõik koos,
roheline on õlikõrvits.

Õlikõrvits on seistes toredasti triibuliseks värvunud.

 
Ja mu kompostikastist naabri aeda pingile kolinud kõrvitsataimel
sirgus ka kaunis nunnu.

Potti külvatud porgandid katsin kohe kattelooriga ja jätsin selle päris pikalt peale, tänu millele ei pääsenud porgandikärbes seekord porganditele liiga tegema. Samas unustasin muidugi ära harvendamise, milleni jõudsin vist alles augustis. Seega palju pisikesi porgandeid ja hiljem peotäis suuremaid ka.


Porgandid nagu porgandid ikka 😊

Õunasaak oli nii ja naa. Suveõunad valmisid kõik korraga ja saak oli väga hea, sügis- ja talveõunu oli kesisemalt, kuid meie pere piisavalt. Sain moosi keeta ja õunu teistelegi jagada.

'Sügisjoonik' meeldib mulle oma mitmekülgsuse poolest:
niisama mõnus süüa, kuid on ka hea moosi- ja toiduõun
ning pärast puhastamist ei lähe kohe kiiresti tumedaks.

Aga ploomisaagi üle hing rõõmustas, sest paar aastat pole saanud ploomi õieti suhugi pista. Kaks ploomipuud mul on ja mõlemad kandsid tänavu korralikult - saime ploomidest isu täis süüa, tegin kooki ja moosi ning osa panin ka sügavkülma.


Ploom 'Mount Royal', suure ümara viljaga, millel tugev viljaliha.
Viljad valmivad küll hilja, kuid nende maitse korvab selle kuhjaga.
Tolmeldamisel vajab abi ja meil on tal kaaslaseks 'Sukruploom',
kelle viljad valmivad sobivalt varem.

Ning ongi selleks aastaks kõik. Halli sügist rõõmustasid kaunid värvid aias ja lõpetuseks mõni pilt ka sügisrüüs taimedest.

Kaselehine enelas 'Tor'.

Thunbergi kukerpuu.

Rebasesabad on sügisel tõelised pilgupüüdjad.

kolmapäev, 17. august 2022

Kõrvitsast, paprikast ja muud augustikuu jutud



Koerliblikas.
Tänavu kevadel oli küll liblikaid hulga,
kuid hiljem võrreldes mullusega üsna kesiselt.

Aga kiile tiirutab meil aias palju.

Suur ja väike - päevalill ja kare päikesesilm.

Muude hulgas meelitab ka päevalill mesilasi.

Elulõng Ville de Lyon.
Mullu sügisel lõikasin taime täiesti maha ja seetõttu
läks ta õitsema hiljem, kuid ikka rikkalikult.


Blogipidamine tasub ennast ära, kui oma jutud aeg-ajalt ka üle loed 😎 Kasvuhoones tegin sel aastal oma korrektuurid: taimed hiljem mulda ja natuke harvemalt. Ning muresid tomatitega pole peale selle, et kobaraid tuleb hoolega siduda. Veel saan ka võrrelda, kuidas miski tomatisort kasvab kasvuhoones ja õues potis, sest kõik taimed ei mahtunud kasvuhoonesse ära. Üldiselt võib öelda, et tomateid võib vabalt õues kasvatada, ainult viljad saavad pisut hiljem valmis, sest õue kolivad taimed kevadel samuti pisut hiljem.

Ploomtomat 'Roma' kasvas kasvuhoones kõrgemaks...

... õues potis jäi aga 'Roma' madalamaks,
kuid samas on kobarad väga suured.

Mulluselt tundmatult tomatisordilt korjatud seemnetest
võrsusid toredad taimed, kes kasvavad kenasti õues potis.

Kasvuhoonekurk 'Beth Alpha', kelle vilja pikkuseks on antud 10-16 cm.
Aga tegelikult on vili märksa pikem, mis pole ju paha.

Samuti ei koormanud ma taimetuge lattubadega üle ja tänavu tuleb jälle rikkalik saak.

Tänavu ei ole mul silotorn 😀

Ainult neli taime ja saaki muudkui tuleb.

Ning paprikatest. Nagu eelmistest postitustest võib lugeda, oli algus paljutõotav. Paprikad vajavad aega ja kannatust, mis on defitsiitne kaup. Eks ma mõne vilja pooltoorelt juba ära sõin, kuid nüüd lõpuks hakkavad kaunad värvi muutma ja esimene saak on korjatud. Aeg-ajalt mõtlesin küll, et mis ma neid taimi siis nii palju pidin panema, aga praegu on rõõm suur! Pildid kõnelevad enda eest.




Magusate piparde kõrvale üks kibepipar ka.

Esimene korje.

Lõpetuseks kõrvitsast, kes on üks imeline taim. Aga loodus on ju üldse imeline 🍀 Niisiis, laiutab see kõrvits mis kole, aga kui kollased nunnud muudkui paisuvad, siis las ta laiutab. Kuid vahel otsustab ta, et ühest aiast jääb väheks ja siirdub naabri aeda, vaatab seal ringi ja tuleb tagasi, jättes kõrvitsahakatised sinna maha 😀

Niimoodi kõrvitsad laiutavad ja üks kõrvits kasvab roosipeenras.

Viljad väga suured pole, kuid üks tõotab siiski üsna pirakas tulla.

Õlikõrvits 'Olga' kasvab meil aias esimest korda. Põnev!

Kompostikasti panin kaks taime,
kes peenrasse ei mahtunud, ja ühel taimel nunnu kosub.

Aga teisele taimele jäi ruumi väheks ja tema läks maailma avastama.
Käis naabri aias ja tuli ka tagasi.

Nii ta naabri aias majandusnurka ilustab ja pingi peal mõnuleb,
sest seal on päikest rohkem.

pühapäev, 24. juuli 2022

Roosikuu


Pilte vaadates selgus, et ega peale rooside suurt kedagi teist kaamerasilma ette pole jäänud - seega juulikuu on roosikuu. Ja mõni uus sort on ikka ka peenrasse siginenud, kuigi olen arvanud, et neid juurde ei soovi. Lisaks siinkohal, et tasub olla ettevaatlik roosidega, kes on nime poolest roni- või väänroosid: sageli on neil lubatud kasvu 2-3 meetrit, kuid pahatihti tähendab see, et meie oludes kasvab roos heal juhul 1,5 m kõrguseks. Seega tasub natuke uurimistööd teha selle kohta, kuidas miski sort eri kliimatsoonides kasvab.
Aga tegelikult on juulis õitsejaid oi kui palju. Aed lõhnab ja sumiseb ning hommikuti kaob aias kohvi nautides tund aega nii kui niuhti!

Juulikuine õiemeri.

Pojeng 'Paul M Wild',
oma liigikaaslastest pisut hilisem õitseja,
kõrge põõsas ja tugevate vartega.

Kolkvitsia, kel kõrgust juba üle kahe meetri.

Roniroos 'Rosendorf Steinfurth',
kolmas aasta ja taim hakkab oma ilu näitama.

Roniroos 'Flammentanz'...

... üks usinamaid kõrgustesse pürgijaid,
kellest saab kujundada toreda roosivärava.

Roniroos 'Paul's Scarlet',
samuti tubli kasvuga ja külmakindel.

Tundmatu pargiroos ja pojeng 'Paul M Wild'.

Roniroos 'Bobbie James'.

Rikkalik õitseja ja
sealjuures ka päris tugeva meeldiva lõhnaga.

On moodustanud ise roosikaare -
vasakul on näha, et on roninud hiibapuu otsa.

Roniroos 'Põhjatäht' - juunipõrnikate lemmik.
Üsnagi taltsutamatu kasvuga.

Mullune uustulnukas põõsasroos (väänroos?) 'Goldstern',
intensiivse kollase õiega. Eks näis, kui kõrgeks ta kasvab.

Veel üks mullune uustulnukas ja väidetavalt väänroos 'Eden Rose',
kes pakub tõelist silmailu ja värvide mängu.

Tema hiiglaslikud õied peavad vihmadele hästi vastu.

Ning veel vanu olijaid, kelle õite värvide mäng paneb neid imetlema ja ahvatleb pildistama.

Põõsasroos (väänroos?) 'Moonlight'.
Minul on ta paar viimast aastat päris jõulise kasvuga,
kuid see tähendab umbes 1,5 meetrit.

Väänroos 'Rosengarten Zweibrücken',
tugeva lõhna ja kõrge kasvuga.

Peenraroos ' Christopher Marlowe'.
Varred on tal üsna peened ja hapra olekuga,
kuid õite värv ja lõhn korvab selle küllaga.

Peenraroos 'Hansestadt Rostock'.
Õis võrratut aprikoosivärvi ja avanedes südamikus rohekas toon.