Kolmapäev, 1. juuni 2022

Külm kevad


Eelmine postitus oli "Aiahooaeg kogub hoogu", kuid paraku kogub see ikka hoogu, sest ilmad on na kõledad ja paljud taimed ei taha kuidagi edeneda. Isegi till, kes on tavaliselt kiiresti tärganud, venitas ninade mullast välja pistmisega nii kaua, et kavatsesin juba korduskülvi. Uue külvi pidin siiski osaliselt tegema soojalembestele aed- ja lattubadele. Ka spinat tärkas kasvuhoones väga kehvalt, seega võtsin selle väikese peotäie, mis kasvas, üles, nokkisin nende vahel tärganud spinat-ruutlehiku tited pottidesse, ja nüüd ootan, kuni nad kosuvad, et nad uuesti maha istutada.
Vaatamata külmale pole tegevusest puudust olnud. Tassisin taimi õue ja toa vahet nagu kass poegi ning seni on kõik elus. Tomatitaimed istutasin mai viimastel päevadel kasvuhoonesse. Tavalised kõrvitsad ja suvikõrvitsad on juba õuemullas, aga katte all. Sellegipoolest on mõnel suvikõrvitsataimel lehed valgeks läinud ja mõtlen, et äkist vahetan nad nende vastu, kes veel kasvuhoones pottides alles on. Ootan veel natuke, mida ilm teeb. Paprikad istutasin tänavu uude kasvulavasse ehk madalasse kasvuhoonesse. Eks näis, kuidas neile seal meeldib.

Redisesaak oli hea ja redised juba söödud.
Need redised külvasin märtsi alguses.

Kollased redised on kui minikaalikad.
Mäletamist mööda külvasin nad punastest peaaegu kuu aega hiljem,
kuid saak valmis vaid nädal-poolteist hiljem. Loodus on huvitav:
taim teab, et ilm on soojem ja edeneb märksa kiiremini.

Taimed maikuu keskel topeltkasvuhoones,
kus valgust on tunduvalt rohkem kui aknalaual.

Põõsatugedele lauajupid peale ja ongi riiul valmis!

Kila-kola vahel on kartulipotid, milles kartulid kenasti tärganud.
Praeguseks on nad mullatud ja juba harjuvad eluga õues.

Ilupeenardes lokkab umbrohi, sest pea iga päev tilgutab vihma ja rohides kipuvad näpud külmetama. Õunapuud alles lähevad õide. Ploomipuud küll õitsevad, aga juba kolmandat aastat järjest õnnistab ilmataat nende õitsemisaega tormituulte ja vihmasajuga, mistõttu saagilootus on kehv.

Püvililled rõõmustasid mind tänavu rohke õitsemisega.

Esmaspäev, 18. aprill 2022

Aiahooaeg kogub hoogu


Lühike vaheülevaade kevadistest tegemistest. Tundub, et nüüd on siis tõeline kevad käes. Hanede kolmnurgad lendavad muudkui üle pea ja muru on kirgaslilledest sinitäpiline. Tore on aias jalutada ja avastada eelmisel aastal istutatud taimi, kes oma ninasid mullad välja upitavad
Õunapuudele on hoolduslõikus tehtud ja hortensiapõõsad tagasi lõigatud. Tomatitaimedega läheb seni plaanipäraselt: amplitomatid kolisid eile toast aknalaualt kasvuhoonesse ja sel nädalal loodan suurekasvulised tomatid pikeerida. Nädalavahetusel panin ka esimesed kartulid maha ehk siis kasvuhoonesse potti ja varsti võiks külvata potti ka porgandid. Ning nii tasapisi see külvihooaeg kulgeb.

Kirgaslill on minu jaoks tõeline kevadekuulutaja.

Tomatipuu on valmis tehtud ja loodan,
et taimed pottides juurduvad kenasti.
Esialgu, kuna öösiti teeb veel külmakraade,
tõmban ööseks neile ikka katteloori ümber.

Teisipäev, 29. märts 2022

Taas uus aiahooaeg käes


Kalendrikevad on küll käes ning vahepeal on olnud tõeliselt ilusad päikeselised ja soojad päevad, kuid nüüd näitab kevad taas oma heitlikku palet ja ööd on korralike miinuskraadidega.
Esimesed külvid on mul tehtud nii aknalauale karpidesse kui ka kasvuhoonesse. Kevadkülvist räägiti ka möödunud nädalal Vikerraadio saates Huvitaja (24.03.2022). Jutt klappis päris suures osas minu arusaamadega ja hea oli kuulata mõttekaaslast. Kuid kahjuks ei räägita ikka palju just pottides kasvatamisest, mida püüan oma blogis tasapisi propageerida.
Aga mis siis praeguseks tehtud on. Märtsi alguses külvasin paprikad ja amplitomatid: esimesed on ninad kenasti mullast välja pistnud, teised vajavad aga juba pikeerimist. Kõrgekasvuliste tomatisortide külvamisega hoian end tagasi, ehkki see on raske. Plaanis külvata nemad kohe aprilli alguses, kui Kuu hakkab kasvama. Thuni külvikalendrit ma ei usu - olen proovinud -, kuid väike ebausk siiski on, mille järgi maapealsete viljadega taimed püüan külvata kasvava Kuu ja maa-aluste viljadega taimed kahaneva Kuu ajal. Aga et kribelevat hinge rahustada, hakkasin kasvatama söödavaid tõusmeid. Redised, päevalilled ja peedid tärkavad juba nelja-viie päevaga, siis varsti saab tõusmed nahka pista ja uued külvid teha.
Redised külvasin märtsi alguses ka kasvuhoonesse ja katsin kohe kattelooriga. Spinati külvamisega taas natuke ootan ja see on end õigustanud, sest praeguste öökülmadega ei edeneks taimed seal nagunii.
Natuke pildimaterjali ka.

Selleks ajaks, kui järgmised tomatikülvid aknalauale jõuavad,
saavad amplitomatid pikeeritud.
Kui järgmised tomatitaimed pikeerimist vajavad,
kolivad amplitomatid juba kasvuhoonesse,
sest neid on seal lihtne külma eest kaitsta.

Mõistagi ei pääse kevadel rohelise sibulata.
Paremalt piilub karp lambasalatiga.

Päevalille tõusmed - maitsevad nagu päevalilleseemned.
Neid on hea toorsalatitesse või ka vokiroogadesse lisada.

Nagu ikka, istutasin basiiliku potti, kust ta rändab suve alguses õue.
Tegelikult on mul neid juba kaks
ja ka üks petersell on ümber istutatud oma potti.

Juba sügisel kolisin kasvutelgi peenramaalt kasvuhoonesse - nii-öelda kasvuhoone kasvuhoones. Seal leiavad alguses külmemate ilmadega tomati- ja muud külmakartlikud taimed kaitset.

Redised on katteloori all tärganud ja edenevad jõudsalt iga päevaga.

Üsna aktuaalsetes värvides krookused.


Toredad lumekupud,
kes kui väikesed päikesed lume alt välja sulavad.

Rasvatihased toimetavad meie kandis aasta ringi.
Nad on äärmised mängulised linnukesed, kui neid jälgida.

Pühapäev, 2. jaanuar 2022

Kuidas kulges suvi 2021 tarbeaias


Tegelikult on mul ilu- ja tarbeaed omavahel üsna läbi põimunud ning ega kitsavõitu linnaaia puhul teisti saagi. Eraldi on väike n-ö põllulapp ja kasvuhooned ning ülejäänuga käib asi nii, et otsi kohta, kus sa saad. Aga üldjuhul tuleb saaki ikka nii palju, et jätkubendale ja jääb ülegi.

Tomatitaimede kasvuhoonesse istutamisega ilmselt jällegi natuke kiirustasin. Oli nädalake sooja ja nii nad kasvuhoonemulda said, mõni ka õue. Kuid siis tuli pikk külm ja vihmane periood, mis tõmbas nende kasvu kinni, edasi jälle kuumaperiood, kuid taimed kosusid ja saaki sain normaalselt.
Aga pean eraldi eraldi kiitma amplitomateid, sest nemad vohasid päris korralikult ja hakkasid juba üsna varakult saaki andma, mistõttu kasvuhoonetaimede hilisem saak ei tekitanud muret.
Ja veel. Kui olin esimesest potist kartulisaagi üles võtnud - mäletamist mööda hulk aega pärast jaanipäeva -, istutasin sinna potti ise kompostimullas tärganud tomatitaimed. Nad jõudsid kenasti tomatid külge kasvatada ja sügisel ilmade jahenedes tõstsin poti kasvuhoonesse, kus tomatid jõudsid värvigi omandada.
Seega järeldus: kasvuhoonetaimedega pole mõtet kiirustada, aga amplitomatid võib küll juba päris varakult mulda pista.

Viinamarjatomatite saak oli hea, kuid seekord istutasin nad kasvuhoone uksele lähemale ja see koht neile nii väga ei meeldinud. Tahavad ikka soojemas olla.

Uued sordid 'Oasis' ja 'Belle' said minult hea hinnangu.
Viljad valmisid küll teistest hiljem, kuid tomatid olid kõvad ja lihakad
ning sobiva keskmise suurusega.
 
'Fantasio' - ennast tõestanud sort, kes valmistas taas heameelt.

Pilt kõneleb enda eest - saagi üle oleks patt kurta.


Paprikad alustasid paljutõotavalt, tärkasid hästi, õitsesid ja kasvatasid viljad külge. Kuid nii see jäigi - igalt taimelt üks kaun. Ainult 'Hamik' rõõmustas mind mitme kaunaga. Ei tea, kas nende jaoks võis olla liiga palav või kiirustasin ma nende kasvuhoonesse istutamisega? Aga seda peab küll ütlema, et nagu kõige muuga on omakasvatatud paprika maitse ikka hoopis midagi muud kui poest ostetul!

Paprika 'Arlequin'.

Paprika 'Montana'.


Spinat - kes vähegi seda taime austab, tasub selle kasvatamine ennast küllaga. Nagu olen juba rääkinud, kasvatan kevadel kasvuhoones esimese saagi tavalist spinatit ja selle valmimisajaks on tärganud möödunud aastast mulda jäänud seemnetest spinat-ruutlehiku taimed, kes annavad saaki kuni varajaste külmadeni.

Spinat-ruutlehikul on paksud mahlased lehed ja peaks olema näha,
kui palju kõrvalharusid on ühel varrel.

Augusti alguses kogusin esimese suurema saagi ja nii nägid taimed välja,
kui olin varred üsna madalalt ära lõiganud...

... ning septembri lõpuks oli kasvanud uus spinatimets.


Suvikõrvitsataimedele jätsin kasvutelgi peale ja üle mitme aasta sain korraliku saagi. Telk kaitses külma ja vihma eest ning kuumal perioodil polnud vahet - uks ja aknad olid kogu aeg lahti. Siiski - püüdsin ise hoolega emasõisi isasõitega tolmeldada. Kuna ei jaksanud kõiki suvikõrvitsaid ühtejärge ära süüa, jäid need mõneks ajaks seisma - isegi paariks kuuks - ning jahedas keldris säilisid nad väga hästi. Viimase suvikõrvitsa sõime detsembris, ainult et siis tuli juba seemned ja koor eemaldada, sest need olid väga kõvaks läinud.

Suvikõrvitsa tagant piilub tavaline kõrvits.


Tavaliste kõrvitsate koha pealt ei saa ka nuriseda, aga ka nende puhul mängisin ise tolmeldajat. Iga taim andis ühe korraliku kõrvitsa ja meile nendest jätkus - kaks ootavad veel praegu oma järge. Tegin taimedele värskest kompostist korraliku peenra ja tundub, et neile see meeldis ja lindudele ka, kes peenra äärt muudki laiali siblisid. Alguses olid taimed katteloori all, mille ilmade soojenedes eemaldasin.

Kõige suurem kõrvits kaalus lõpuks 8 kg.

Väiksemad kõrvitsad olid 3 ja 4 kg.


Ühed mu vaieldamatud lemmikud on põõsasoad ja lattoad. Mõlemad annavad oma vähenõudlikkuse juures rikkalikku saaki. Ainult et lattuba tegi seekord väikese vingerpussi. Oli teda kasvamas nii majaseina ääres võrel, põllumaal taimetoel kui ka kasvuhoones. Ja vaat taimetoel kasvavatelt taimedelt sain ainult üksikud kaunad - varem pole seda kunagi juhtunud. Ainuke järeldus, mida oskan teha, on see, et taimi oli liiga palju ja tekkis lihtsalt üks ehtne tihe silotorn. Tavaliselt olen toele pannud kolm-neli taime, kuid seekord olin pannud neid millegipärast topelt. Ahnus ei vii kusagile!

Vaat selline uhke lattoataimedest "silotorn".

Kasvuhoones kasvas lattuba jõudsalt...

... koguni nii jõudsalt, et trügis aknast välja.

Õisuba pakub silmale...

... ja patta.

Saak oli rohke.
Need oad on korjatud septembri lõpupoole.


Porgandid kasvasid taas potis. Porgandikärbeste seas oli levinud info, et minu aias saab jälle porgandit, nii et loori peaks potil kauem peal hoidma. Samuti ei tasu harvendamisega kitsi olla.



Pihlakas - taas üks tore taim, kes pakub nii silmailu kui annab ka mammu, mida suhu pista ja moosiks keeta. Mõne aasta eest sai valitud istutamiseks kultuurpihlakad, kel magusam mari, aga paraku maitseb see magusam mari lindudele samuti hästi. Nii juhtuski, et ühelt puult sain marju ainult natuke maitsta, teiselt jõudsin ikka pooled ära korjata.

Pihlakas 'Mitšurinskaja Dessertnaja'.
Marjadest tegin pildi ja mõtlesin, et ootan veel nende täielikku valmimist,
kuid nii ma nendest ilma jäingi. Mari on tal tõesti mahedalt magus.

Pihlakas 'Ullung'.
Leht ilus ja mari mahe.

'Ullung' on tõeline pilgupüüdja.
Lindude hinnangul sai mari aga teise koha.

Lõpetuseks ei saa mööda ka kartulist. Kartul on leidnud mu aias kindla koha. Kasvas ta nii tünnis kui pottides ja peotäis oma saaki on veel alleski. Kuna kartulikasvatusest on varasemates postitustes juba juttu olnud, siis lisan ainult paar pilti.

Saak potist augusti lõpupoole.

Saak tünnist septembri teises pooles.


Juba teist aastat järjest oli ploomidel nigel õitsemisaeg ja sügisel oli puude otsas tühjus. Seevastu õunasaak oli külluslik.

'Tellissaarel' ei mäleta kunagi nii palju õunu,
olid teised nagu suured viinamarjakobarad.

Tagasivaade suvele 2021


Jäi see tagasivaade uue aasta algusse, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Nagu viimased suved oli mullunegi jälle erakordne oma suure kuumuse ja põuaga. Õnneks mõjutas see iluaia poolt natuke vähem kui potipõllundust. Mõistagi ei õitsenud osa lilli kuiva tõttu nii pikalt kui tavaliselt ja mõni tegi täidisõite asemel lihtõisi. Kuid üks suur kahju ikka oli - aastaid kenasti rõõmu pakkunud lupiinid läksid ilmselt hingusele ja kardan, et tuleval kevadel nad enam ei tärka. Ehkki kastsin neid piisava hoolega ja üle kasta polnud võimalik, ei meeldinud lupiinidele, kes tavaliselt pärast kevadet veel teisegi õitsemise tegid, mullune suvi ja nad lihtsalt kuivasid või mädanesid ära. Eks tulev kevad näitab, kas kahju on üldine, kuid õnneks on mul paar lupiinititte potis, nii et päris ilma ma nendest ei jää.
Siinkohal ma enam pikka juttu ei tee ja lasen enamjaolt piltidel enda eest kõnelda. Hiljem tore vaadata-meenutada, kuidas taimedele palav ja põuane suvi meeldis.

Elulõng 'Ville de Lyon'.
Temale meeldis soe suvi väga.

Mandžuuria elulõng - imelise magusa lõhnaga.
Tema kolis mul ikka juba päris mitme aasta eest ümber istutamiseks potti
ja sinna ta ongi seniks jäänud. Ajas juured potist maamulda, arvates,
et koht sobib ja nii on ka hea.

Mesilased mailasel.
Nad on seal nagu narkouimas.

Mesilased iisopil.
Tundub, et mesilastele meeldivad sinised tõlvikud.
Veel meeldivad neile hullupööra lavendel ja ka münt.

Kare päikesesilm ja aed-leeklill.
Esimene on tõeliselt pikk ja tänuväärt õitseja,
teine aga aias tekkinud tore ristand.

Aed-päevaliilia 'Arctic Snow'.
Ta oli mul pikka aega n-ö tundmatu,
kuid õnneks avastasin lõpuks tema siiski üles tähendatud nime.
Päevaliiliatele meeldis mullune suvi samuti ja
nad demonstreerisid uhkelt oma õite ilu.

Aed-päevaliilia 'Elegant Greeting'.

Aed-päevaliilia 'Gentle Shepherd'.

Aed-päevaliilia 'Green Flutter'.

'Green Flutter'.

Aed-päevaliilia 'Mildred Mitchell'.

Nagu näha, jõudsid koos õitseda nii elulõng, liiliad,
roosid, floksid ja kassisaba.

Hortensia 'Pink Annabelle',
taustal sinine käoking.

Aniis-hiidiisop, floksid ja taustal puishortensia.

Flokside ehk aed-leeklillede õitseaeg.


Päevapaabusilm vasikanepil.

Kapsaliblikas iisopil.

Rohetäpik karedal päikesesilmal.

Rohetäpik sidrunmelissil.

Rohetäpik hortensial.
Liblikatele see suvi meeldis ja neid oli ikka päris rohkelt.