reede, 12. jaanuar 2024

Kokkuvõte eelmisest hooajast


Parem hilja kui ... Praegu on juba pikka aega suur külm ja palju lund, aga selle üle võib ainult rõõmustada, sest meie kliimavöötme taimed just seda tahavadki, et järgmisel suvel kaunist silmailu pakkuda. Ikka mõni näide ka.

Hariliku sarapuu "Contorta" ilu tuleb esile just lumisel talvel.

Jugapuud olen püganud nii palju, et säilitada põõsa tihedus,
ja kui lund parasjagu, ei paindu oksad enam maani.

Üheksakümnendate lõpus istutatud
Kanada kaljukadakas "Blue Arrow" on praegu nagu kaksiktorn,
kuid alguses mulda pannes nägi ta välja nagu niru saunaviht.

Kadakale lubati hästi aeglast kasvu, umbes seitse sentimeetrit aastas,
aga ju talle koht meeldib, sest kasvu tuli aastas tublisti rohkem
ja praegu on ta juba tõeline dominant.


Nüüd siis möödunud suvest peamiselt tarbeaias. Kevadel oli nii palju aega, et kõik sai korralikult maha istutatud ja külvatud, aga suvel röövis remont suure osa tähelepanust ja ajast. Kuid miinimum sai tehtud, umbrohi päris üle pea ei kasvanud ja saaki sai omajagu. Ühest küljest oli suvi küllaltki vesine ja osale taimedest kippus mädanik külge tulema, aga teisest küljest andis taevataat ilusa pika sooja suve lõpu ja sügise alguse, mis korvas nii mõndagi.

Kiidan taas nii latt- kui ka aeduba, mida sai lahedalt süüa, naabritelegi jagada ja sügavkülma panna. Arvestades ubade ruumivajadust ja saagikust on nad kahtlemata minu valikute esirinnas.

Lattuba "Neckargold".

Lillerestil kasvab neli taime.

Lattuba "Blauhilde".

Tänu soojale suvelõpule korjasin veel 4. oktoobril sellise saagi.
See kausitäis aedube oli suvel juba kolmas saak!

Nagu eelmiselt pildilt näha, tuli ka kenasti paprikat.
Kuigi suvel kippus mädanik taimi kimbutama,
kosusid nad suve lõpuks hästi.

Pisikesi kibepipraid oli lihtsalt tore vaadata.

Sedakorda panin kartulit nii pottidesse, tünni kui ka maha. Alguses arvasin, et läksin vist natuke liiale, aga kõik kasvasid hästi. Tegelikult on poti ja tünni kohta varem rohkemgi saaki tulnud, aga kui kõik kokku arvestasin, siis sain kokku 14 kg kartulit. Pole paha! Praegugi on veel natuke tillemaid alles.

Mullu panin siis lisaks pottidele ja tünnile kartuli ka maha, nagu peab,
sest seemet lihtsalt jätkus. Sordi nime ei mäleta, mingi varajane
ostetud Juhani Puukoolist. Nii suuri kartuleid pole varem saanud.

Vao tegin kasvuhoone äärde ja pikkust oli sel vaid 2,5 m.
Punane kartul on "Maret", kollane ostetud seeme Juhani Puukoolist.

Selle saagi sain pottidest.

Niimoodi see kartulivõtt mul anumatest käib.

See saak on tünnist.

Peedid kasvasid taas hästi. Jälle üks tore ja vähenõudlik köögivili. Alguses tuleb natuke kasta, kuid siis saavad juba ise hakkama.
Olin nii laisk, et ei viitsinud liiva keldrisse tassida ja jätsin peedid liiva sisse kasvuhoonesse. No kes siis võis arvata, et tuleb kakskümmend kraadi külma. Põhimõtteliselt taluvad peedid külma küll ja punastega ei juhtu midagi, aga kollaste asemel on mul nüüd mustad peedid, kuigi maitseomadused on samad.

Nii nad kõrvuti kasvasid, punane ja kollane.

Saagi korjasin siis, kui maad kattis juba esimene lumekirmetis.

Porgandi külvasin jälle potti ja sedakorda kärbsekindlama sordi "Flyaway". Tasus ära.

Nagu näha, võtsin ka porgandid üles oktoobri lõpus,
kui maa oli juba valge.

Suvikõrvitsad kasvasid jälle väikeses kilekasvuhoones, tavalised kõrvitsad aga kompostipeenral. Suvikõrvitsa saak oli kena ja viimased sõime veel detsembris. Harilikku kõrvitsat sain arvult ju samuti hästi, aga nad olid ikka tõelised pisikesed nunnud. Vaat et mõni suurem õun oli väikesematest suurem. Ei meeldinud neile see suvi.

Minu nunnud kenasti suuruse järjekorras.

Tomatitaimed edenesid rahuldavalt ja saak oli keskeltläbi hea. Jätkus söömiseks ja sisse tegemiseks ning viimased tomatid avastasin aknalt siis, kui detsembri keskpaik oli juba möödas.

Tomat "Indigo Rose" tegi teistele silmad ette.

Saime detsembris peotäie oma tomatitega maiustada.

Ning muidugi panin sügisel taliküüslaugu maha, sest see on jällegi üks vähemõudlik köögivili. Ja seda sööme kohe päris palju, nii et tasub kasvatada.

Mullune küüslaugusaak.

Kõige muu kõrval oli aias väga seenerohke hooaeg. Neid on ennegi seal kasvanud, aga möödunud suvel oli neid ikka väga, väga palju suisa suurte ringidena.


Kahju, et ei kõlvanud süüa.

Pikk sügis meeldis iseäranis roosidele, aga ka teistele lilledele, kes tegid veel teise õitsemise.

"Eden Rose" septembri lõpus.

Pinnakatteroos "Amber Sun" oktoobri keskel.

Teine pinnakatteroos uhkelt õitsemas,
mesimumm toimetamas ja taustal õunad korjamist ootamas.

Muide õunasaak oli meeletult hea.
Pildil on vana hea "Sügisjoonik".

Augustis istutasin potist peenrasse ühe kukekannuse
ja tänu soojale sügisele kinkis temagi oktoobris õie.



 

teisipäev, 25. juuli 2023

Jätkuks ülevaade potipõllundusest


Eks pildid kõnelevad enda eest, aga jutuks vast nii palju, et ka tarbeaias on olukord üldiselt nirum kui tavaliselt, eelmiste aastate lopsakust tänavu pole. Kuid pole hullu, saaki juba saab. Kui palju maha panna, siis midagi ikka tuleb.

Eraldi tahaks rääkida tomatitest ja nimelt paarist uuest sordist, mida tänavu katsetan. Kohalik 'Terma' andis alguses lootust, õitses esimesena ja tegi ka mammud külge. Aga siis tuli suur kuumus ja ta viskas järgmised õied täielikult maha, samuti on ta kasvult nagu harali okstega puu. Ühesõnaga kokkuvõtteks: kõrget temperatuuri ei talu ja kasvuhoones võtab palju ruumi. Teine uus tulija on 'Diplom' ja teda ma kiidan. Pidi olema madala kasvuga, kuid kasvult on ta pigem keskmise kõrgusega, mis ei sega. Aga tema jättis palavaga kõik õied külge ja on praegu kobaraid täis. Samad lood on ka 'Oasisega', kelle kirjeldus, et talub temperatuuri kõikumisi, vastab tõele.
Kasvuhooneid on mul kaks, üks klaasist ja plastkatusega, teine üleni plastist. Ning pean tõdema, et plastkasvuhoone hoiab ühtlasemat temperatuuri ja tomatimamme on seal taimedel rohkem kui klaashoones. Nii et kui kellelgi plaanis uus kasvuhoone, siis minu meelest tasuks otsustada pigem plasthoone kasuks - peale tomatite meeldib seal ka teistele taimedele rohkem.


Mai alguses sai juba rohkelt rohelist lauale.

Muidu ei saanud nagu arugi, et taimi nii palju,
aga kui maikuu teises pooles nad enne istutamist kokku kogusin,
oli vaatepilt nagu aiandis.


Noored paprikad juunikuu teises pooles.
Algus oli paljutõotav, kuid ilm on mõjunud ja
praeguseks on mädanik palju kahju teinud.

Kollane suvikõrvits oli tubli ja tegi järjest emasõisi,
kuid sedakorda ei tulnud kuidagi isasõisi ...

... aga lõpuks siiski üks vili olemas.

Suvikõrvitsad pidasid vihmadele vastu,
sest neil on katus peal, ja praeguseks juba mitu kõrvitsat keldris.

Tavalist kõrvitsat pole ilm soosinud, aga mõni kõrvitsatitt ikka on
ja ehk jõuab neid juurde tulla.

Amplitomatid virelevad.

Veel üks uustulnukas, amplitomat 'Gartenperle', kelle seemnetest
mõni vastas sordile, kuid enamus näeb välja nagu tavaline madal tomat.
Sama kogemus üldse amplitomatitega ka teistel, nii et tasub nende seemnete ostmisega olla ettevaatlik - ostad bolonka, saad jääkaru.

Klaaskasvuhoone näeb üsna õnnetu välja.
 
Plastkasvuhoones on lopsakust kriipsuke rohkem,
kuid seis on tavapärasest siiski nukram.

Tomat 'Diplom' väärib vähemalt tänavu teiste kõrval diplomit.

Aga 'Terma' on tõeline harali okstega äbarik - lihtsalt kahju.
Pildi pealt ei saa õieti arugi, kus see tomatitaim on.



Me tusameelne suvi


Olen jõudnud lõpuks hetke, kus saan teha vahekokkuvõtte suvest ja ikka tahaks hädaldada. Kliimaministri (paras nali) võiks küll lahti lasta. Alguses poolteist kuud põuda, siis jälle vihm ja külm. Kuid nii on ja midagi teha ei saa. Nii aias kui ka kasvuhoones on sel aastal taimed nirud. Kes muidu on kasvanud mulle vähemalt silmini või peastki kõrgemale, on tänavu põlvepikku poisikesed. Kevadel jäi loodus oma tavapärasest arengust maha, siis tõttas ette, seejärel jäi kasv jälle kinni. Vahepeal võimutsesid tormituuled ja keerutasid kuradipuul paar latva maha ning rebisid roniroosid võrede küljest lahti. Eks näe, mida august toob. Aga eile oli vahelduseks ilm imeilus, sain niita muru, mis lõpuks on kasvama hakanud, ning nautida õite ilu, mida aias siiski jagub.

Pilte olen teinud palju, kuid need pole siiani blogisse jõudnud ja on praeguseks suures osas n-ö hapuks läinud, sest sel suvel on tubased toimetused nõudnud oma. Aga hakkan siiski kaugemalt pihta, kuni jõuan praegusesse aega, ning lisan ka mõned tähelepanekud.

Roosid ja pojengid tõttasid tänavu õitsemisega oma ajast ette ning juba enne jaani oli aed õites. Roosid pidasid küll kuivale vastu, kuid pojengide õied avanesid ja varsti pudenesid.

Tavaliselt on olnud jaanipäeval Paul's Scarletil ainult mõni üksik õis lahti,
aga tänavu võis öelda, et roos juba õitseb.

Kuid õitseb see roniroos pikalt ja
õisi jagub veel praegugi kuu aega hiljem.

Roniroos Põhjatäht oma tavalises hiilguses -
juunimardikate eriline lemmik.

Pilku püüdev roniroos 'Bobbie James'.

Kaunid õied ja mesimagus lõhn.

Põõsasroos 'Eden Rose', kelle tohutud täidisõied ei pelga vihma.

Kollasel puispojengil lugesin vähemalt 25 õit.

Pojeng 'Coral Fay' teeb igal aastal õisi juurde.

Pojeng 'Red Grace' on ka iga aastaga kosunud.

Esimest korda sain kõik korraga pildile: 'Velma Atkinson',
'Walter Mains' ja 'Buckeye Belle', kes teeb visalt ainult ühe õie.

ITOH-pojeng 'First Arrvival' väärib kiitust.

ITOH-pojeng 'Julia Rose',
kellel on väga omapärane ja kaunis õievärv.

Tundmatu liilia, keda nimetan lihtsalt portselanliiliaks.



Mandžuuria elulõng ja 'Uno Kivistik' eksisteerivad rahumeelselt koos.

Sahinlill väärib oma nime - sahiseb toredasti.

Puishortensia ' Pink Annabelle'.

Imeline pilgupüüdja.

Rippbegooniad (mugulbegooniad) on minu vaieldamatud lemmikud,
lisaks saab neid üle talve pidada. Kuid mullu jäid nad paraku külma kätte
ja pidin soetama uued. Mugulate hankimisega jäin hiljaks,
kuid lõpuks on nad õitsema hakanud.
Pildil oleva isendi õied on hiiglaslikud,
suisa 20sentimeetrise läbimõõduga.