Jätkuks ülevaade potipõllundusest

Eks pildid kõnelevad enda eest, aga jutuks vast nii palju, et ka tarbeaias on olukord üldiselt nirum kui tavaliselt, eelmiste aastate lopsakust tänavu pole. Kuid pole hullu, saaki juba saab. Kui palju maha panna, siis midagi ikka tuleb.

Eraldi tahaks rääkida tomatitest ja nimelt paarist uuest sordist, mida tänavu katsetan. Kohalik 'Terma' andis alguses lootust, õitses esimesena ja tegi ka mammud külge. Aga siis tuli suur kuumus ja ta viskas järgmised õied täielikult maha, samuti on ta kasvult nagu harali okstega puu. Ühesõnaga kokkuvõtteks: kõrget temperatuuri ei talu ja kasvuhoones võtab palju ruumi. Teine uus tulija on 'Diplom' ja teda ma kiidan. Pidi olema madala kasvuga, kuid kasvult on ta pigem keskmise kõrgusega, mis ei sega. Aga tema jättis palavaga kõik õied külge ja on praegu kobaraid täis. Samad lood on ka 'Oasisega', kelle kirjeldus, et talub temperatuuri kõikumisi, vastab tõele.

Kasvuhooneid on mul kaks, üks klaasist ja plastkatusega, teine üleni plastist. Ning pean tõdema, et plastkasvuhoone hoiab ühtlasemat temperatuuri ja tomatimamme on seal taimedel rohkem kui klaashoones. Nii et kui kellelgi plaanis uus kasvuhoone, siis minu meelest tasuks otsustada pigem plasthoone kasuks - peale tomatite meeldib seal ka teistele taimedele rohkem.

Mai alguses sai juba rohkelt rohelist lauale.

Muidu ei saanud nagu arugi, et taimi nii palju,

aga maikuu teises pooles nad enne istutamist kokku kogusin,

oli vaatepilt nagu aiandis.

Noored paprikad juunikuu teises pooles.

Algus oli paljutõotav, kuid ilm on mõjunud ja

praeguseks on mädanik palju kahju teinud.

Kollane suvikõrvits oli tubli ja tegi järjest emasõisi,

kuid sedakorda ei tulnud kuidagi isasõisi ...

... aga lõpuks siiski üks vili olemas.

Suvikõrvitsad pidasid vihmadele vastu,

sest neil on katus peal, ja praeguseks juba mitu kõrvitsat keldris.

Tavalist kõrvitsat pole ilm soosinud, aga mõni kõrvitsatitt ikka on

ja ehk jõuab neid juurde tulla.

Amplitomatid virelevad.

Veel üks uustulnukas, amplitomat 'Gartenperle', kelle seemnetest

mõni vastas sordile, kuid enamus näeb välja nagu tavaline madal tomat.

Sama kogemus üldse amplitomatitega ka teistel, nii et tasub nende seemnete ostmisega olla ettevaatlik - ostad bolonka, saad jääkaru.

Klaaskasvuhoone näeb üsna õnnetu välja.

 

Plastkasvuhoones on lopsakust kriipsuke rohkem,

kuid seis on tavapärasest siiski nukram.

Tomat 'Diplom' väärib vähemalt tänavu teiste kõrval diplomit.

Aga 'Terma' on tõeline harali okstega äbarik - lihtsalt kahju.

Pildi pealt ei saa õieti arugi, kus see tomatitaim on.

Me tusameelne suvi

Olen jõudnud lõpuks hetke, kus saan teha vahekokkuvõtte suvest ja ikka tahaks hädaldada. Kliimaministri (paras nali) võiks küll lahti lasta. Alguses poolteist kuud põuda, siis jälle vihm ja külm. Kuid nii on ja midagi teha ei saa. Nii aias kui ka kasvuhoones on sel aastal taimed nirud. Kes muidu on kasvanud mulle vähemalt silmini või peastki kõrgemale, on tänavu põlvepikku poisikesed. Kevadel jäi loodus oma tavapärasest arengust maha, siis tõttas ette, seejärel jäi kasv jälle kinni. Vahepeal võimutsesid tormituuled ja keerutasid kuradipuul paar latva maha ning rebisid roniroosid võrede küljest lahti. Eks näe, mida august toob. Aga eile oli vahelduseks ilm imeilus, sain niita muru, mis lõpuks on kasvama hakanud, ning nautida õite ilu, mida aias siiski jagub.

Pilte olen teinud palju, kuid need pole siiani blogisse jõudnud ja on praeguseks suures osas n-ö hapuks läinud, sest sel suvel on tubased toimetused nõudnud oma. Aga hakkan siiski kaugemalt pihta, kuni jõuan praegusesse aega, ning lisan ka mõned tähelepanekud.

Roosid ja pojengid tõttasid tänavu õitsemisega oma ajast ette ning juba enne jaani oli aed õites. Roosid pidasid küll kuivale vastu, kuid pojengide õied avanesid ja varsti pudenesid.

Tavaliselt on olnud jaanipäeval Paul's Scarletil ainult mõni üksik õis lahti,

aga tänavu võis öelda, et roos juba õitseb.

Kuid õitseb see roniroos pikalt ja

õisi jagub veel praegugi kuu aega hiljem.

Roniroos Põhjatäht oma tavalises hiilguses -

juunimardikate eriline lemmik.

Pilku püüdev roniroos 'Bobbie James'.

Kaunid õied ja mesimagus lõhn.

Põõsasroos 'Eden Rose', kelle tohutud täidisõied ei pelga vihma.

Kollasel puispojengil lugesin vähemalt 25 õit.

Pojeng 'Coral Fay' teeb igal aastal õisi juurde.

Pojeng 'Red Grace' on ka iga aastaga kosunud.

Esimest korda sain kõik korraga pildile: 'Velma Atkinson',

'Walter Mains' ja 'Buckeye Belle', kes teeb visalt ainult ühe õie.

ITOH-pojeng 'First Arrvival' väärib kiitust.

ITOH-pojeng 'Julia Rose',

kellel on väga omapärane ja kaunis õievärv.

Tundmatu liilia, keda nimetan lihtsalt portselanliiliaks.

Mandžuuria elulõng ja 'Uno Kivistik' eksisteerivad rahumeelselt koos.

Sahinlill väärib oma nime - sahiseb toredasti.

Puishortensia ' Pink Annabelle'.

Imeline pilgupüüdja.

Rippbegooniad (mugulbegooniad) on minu vaieldamatud lemmikud,

lisaks saab neid üle talve pidada. Kuid mullu jäid nad paraku külma kätte

ja pidin soetama uued. Mugulate hankimisega jäin hiljaks,

kuid lõpuks on nad õitsema hakanud.

Pildil oleva isendi õied on hiiglaslikud,

suisa 20sentimeetrise läbimõõduga.

 

Kannatlikkuse kevad

Kevad tuli visalt, kuid kindlalt ja nüüd võib lõpuks öelda, et ta on kohal. Nagu ikka, kipuvad kevadise tööd mingil ajahetkel kuhjuma, aga tasapisi nad tehtud saavad.

Praegu on mul aiaelus kätte jõudnud üsna stabiilne aeg, ei taha enam kogu aeg midagi uut katsetada-istutada ja pigem keskendun olemasoleva hooldamisele ning nautimisele. Kuid pisikesi üllatusi ja avastusi aeg-ajalt ikka jagub.

Pisuke pildimaterjal ka mõne nädala tagant ja vähe värskemast ajast.

Varakevadised puškiiniad, kel taustaks murulauk.

Igakevadised rõõmustajad - püvililled.

Kirjud püvililled.

Kirgaslill on imeline eriti varajane tegelane.

Tore on teda muru sees kasvatada.

Linnukesed hoolitsevad ikka selle eest,

et kevadel oleks tore lillemuru.

Lõokannused on hakanud tõeliselt laiutama. 

Kõik lilled on kaunid, lõokannus nende seas.

Kuldtäht on samuti väga hästi kodunenud.

Nõukaajast pärit nartsissid - imelise lõhnaga.

Juba kõrges eas tulbid, kelle sordilisus säilib kenasti,

mitte nagu tänapäeva udupeenetel sortidel,

kelle ilu kipub mõne aastaga kaduma, teinekord koos sibulatega.

Nõukaajal olid need tulbid ülipopulaarsed, aga kahjuks nime ei tea.

Soetatud 80ndate teises pooles Türi lillelaadalt.

Umbes samast ajast pärit punased tulbid.

Hakkasin maast kuivanud puulehti ära korjama ja

oh üllatust - leidsin pisikese okaspuutite. Algul arvasin,

et tegu on nulubeebiga, aga tõenäosus suurem,

et kasvama on hakanud hõbekuusk. Eks aeg näitab.

Midagi ka potipõllunduse poole pealt. Peenralt ja kasvuhoonest saab juba üht-teist suhu pista. Tomatitaimede maha istutamisega ei kiirusta, aga taimed aklimatiseeruvad kasvuhoones, samuti paprikataimed oma minikasvuhoones.

Sibulad aprilli lõpus...

... ja mai alguses. Vasakul oma üle talve peetud Peipsi tippsibulad,

kes kasvavad kui põõsad. Paremal suurtootja kraam - hmm...

Nagu näha, kasvavad jõudsalt ka salat ja redised.

Praegu on kõik juba tarbimiseks valmis.

Pottidesse pandud kartulid tahavad juba õue.

Redisemummud piiluvad lehtede alt.

Tomatitaimed kohanevad topeltkasvuhoones

ja ootavad oma istutusjärge.