pühapäev, 14. mai 2023

Kannatlikkuse kevad


Kevad tuli visalt, kuid kindlalt ja nüüd võib lõpuks öelda, et ta on kohal. Nagu ikka, kipuvad kevadise tööd mingil ajahetkel kuhjuma, aga tasapisi nad tehtud saavad.
Praegu on mul aiaelus kätte jõudnud üsna stabiilne aeg, ei taha enam kogu aeg midagi uut katsetada-istutada ja pigem keskendun olemasoleva hooldamisele ning nautimisele. Kuid pisikesi üllatusi ja avastusi aeg-ajalt ikka jagub.
Pisuke pildimaterjal ka mõne nädala tagant ja vähe värskemast ajast.

Varakevadised puškiiniad, kel taustaks murulauk.

Igakevadised rõõmustajad - püvililled.

Kirjud püvililled.

Kirgaslill on imeline eriti varajane tegelane.
Tore on teda muru sees kasvatada.

Linnukesed hoolitsevad ikka selle eest,
et kevadel oleks tore lillemuru.
Lõokannused on hakanud tõeliselt laiutama. 

Kõik lilled on kaunid, lõokannus nende seas.

Kuldtäht on samuti väga hästi kodunenud.

Nõukaajast pärit nartsissid - imelise lõhnaga.

Juba kõrges eas tulbid, kelle sordilisus säilib kenasti,
mitte nagu tänapäeva udupeenetel sortidel,
kelle ilu kipub mõne aastaga kaduma, teinekord koos sibulatega.

Nõukaajal olid need tulbid ülipopulaarsed, aga kahjuks nime ei tea.
Soetatud 80ndate teises pooles Türi lillelaadalt.

Umbes samast ajast pärit punased tulbid.

Hakkasin maast kuivanud puulehti ära korjama ja
oh üllatust - leidsin pisikese okaspuutite. Algul arvasin,
et tegu on nulubeebiga, aga tõenäosus suurem,
et kasvama on hakanud hõbekuusk. Eks aeg näitab.


Midagi ka potipõllunduse poole pealt. Peenralt ja kasvuhoonest saab juba üht-teist suhu pista. Tomatitaimede maha istutamisega ei kiirusta, aga taimed aklimatiseeruvad kasvuhoones, samuti paprikataimed oma minikasvuhoones.

Sibulad aprilli lõpus...

... ja mai alguses. Vasakul oma üle talve peetud Peipsi tippsibulad,
kes kasvavad kui põõsad. Paremal suurtootja kraam - hmm...
Nagu näha, kasvavad jõudsalt ka salat ja redised.
Praegu on kõik juba tarbimiseks valmis.

Pottidesse pandud kartulid tahavad juba õue.

Redisemummud piiluvad lehtede alt.

Tomatitaimed kohanevad topeltkasvuhoones
ja ootavad oma istutusjärge.

esmaspäev, 3. aprill 2023

Talv ei taha ära minna


Tänavu ei taha talv kevadele teed anda. Nii piltide kui ka oma meenutuste järgi on kõik tavalisest vähemalt nädal hilisem. Kuid kevadlilled rõõmustavad juba aias silma ja hinge.

Kaelustuvi on muutunud kindlaks kevadekuulutajaks
ja platsis nad on seda on selgelt kuulda 😉

Lumeroos õitseb uhkelt nagu ikka.

Krookused pakuvad oma kirevate värvidega silmailu.

Ja mõistagi leidub siin-seal märtsikellukeste puhmaid.

Tõusmed on praeguseks nahka pistetud.

Redise tõusmed on maitselt särtsakad.

Päevalille tõusmed maitsevad tõesti nagu päevalilleseemned.

Selline seemnesegu ei õigustanud ennast väga, sest
kapsas ja redis tärkasid üks natuke varem, teine hiljem.

Sellist rohelist leidub mul aknalaual talv läbi.

Kasvuhoones on redised ja salat siiski juba tõusnud ning ühes potis on isegi kartulipealsed nina mullast välja pistnud.

Tomatitaimed aknalaual tasapisi edenevad, kuid ega neile meeldi suured vaheldused, kord nädal aega päikeseta külma ja siis kõrvetab päike päev läbi. Siiski hakkama nad saavad ja kui taimi küllaga külida, peab neist vastu nii palju, et jagub kasvuhoonesse ja jääb ülegi.
Tomatitest valisin peamiselt ikka ennast aastaid tõestanud sordid, millest on eelmistes postitustes juba juttu olnud. Mõni uus sattus ikka ka sekka, nt Diplom, mille iseloomustus köitis, ja mõni jäi n-ö ukse taha, näiteks ploomtomatid Dyno ja San Marzano ning kollane ploom-kirsstomat Taiko, kes viimati lihtsalt teistega võrreldes natuke nigelamaid tulemusi näitasid.

Argised pildid aknalaudadelt ka.

Paprikad ja üksikud kibepiprad tärkasid kenasti.
Kuna neile ei meeldivat ümber istutamine, siis külvasin nad kohe
väikestesse pottidesse ja hiljem tõstan lihtsalt suurematesse ringi,
kuniks nad jõuavad peenrasse.

Amplitomatid väikestviisi kosuvad ja
karpides koguvad jõudu kasvuhoonetomatite tited.

Siin on amplitomatid üsna kobedad, kuid heitlike ilmade tõttu
on praeguseks hakanud mõned taimed pisut põdema.
Loodan, et enamik peab siiski vastu. 



kolmapäev, 8. märts 2023

Hakkab jälle pihta


Suurem osa talvest on seljataga ja jälle on märtsikuu käes. Väljas on veel toredad lumised päevad ja fotosilm jäädvustas alles paar päeva tagasi järgmised hetked.



Aga loodus tajub juba kevade tulekut ja märtsipäike soojendab kenasti. Ning nii vaatamata sellele, et kalendrikevadeni on veel aega, on mul juba karbid-potid aknalaual ja laua peal. Ka seemneostud on tehtud ja seemnekogu värskendatud.

Laupäeval ja pühapäeval külvasin tõusmete jaoks redist, päevalille ning
mingit spetsiaalselt tõusmete kasvatamiseks mõeldud rohelise redise ja
punase kapsa segu. Praegu on juba esimesed taimeninad mullast väljas 😊
Külviks kasutan igasugu toidukraamist järele jäänud karpe.

Mulda said ka paprikate ja amplitomatite seemned.
Paprikatele tegin ise n-ö minikasvuhooned: potid panin
suurtesse salatikarpidesse ja peale kinnitasin tavalise toidukile,
millesse torkisin noaotsaga väikesed õhuaugud.
Kui taimed juba ninad mullast välja pistavad, eemaldan kile.
Tomatid külvasin samasugustesse kollastesse karpidesse, nagu eelmisel fotol,
ja katsin samuti kilega, millesse tegin mõne õhuaugu.


reede, 18. november 2022

Õlikõrvitsast


Veel hooaja lõpetuseks lühike ülevaade õlikõrvitsast, sest kogemus mulle uudne.
Kuna kõrvitsale oli tekkinud plekike, ei saanud teisti, kui pidin kõrvitsa ära tarvitama. Kasvatakse teda ju ikka seemnete pärast, aga teadsin, et õlikõrvitsa viljaliha kõlbab ka hästi süüa, ehkki tavalisest see siiski natukene erineb. Niisiis ...

Kõrvitsa kaal oli 2,5 kg ringis.

Lahti lõikamisel tekkis viljalihale
pärlendav õlisena tunduv mahlakiht.
Ja kanäe, sees sellised seemned, nagu poes müügil!
Viljaliha tundus natuke vesisem - muudmoodi seletada ei oska.

Seemneid tuli kokku 65 g.

Ühest osast kõrvitsast keetsin püreesupi,
teise osa otsustasin teha lihtsalt püreeks.
Tükeldasin ja aurutasin, kuid ehkki aurutasin tükke
tavalisest poole kauem (u 45 min), jäid need ikka veidike krõmpsud.
Sama oli ka neid keetes, sestap keetsin kõrvitsatükke
enne teiste ainete lisamist umbes 15 minutit.
Siis vajutasin tükid pudrunuiaga väiksemaks
ja püreestasin köögikombainis.

Püree jäi õige pisut teraline, aga mind see ei seganud.
Sama oli ka supiga, mille puhul tundus,
nagu sellesse oleks lisatud natuke mannat.
Püreestamisel lisasin paar supilusikatäit vett,
sest püree tuli päris paks.

teisipäev, 15. november 2022

Suvi 2022 tarbeaias


Praeguseks on sügistööd aias enamasti ühel pool ja aeg teha kokkuvõtteid. Pilte olen klõpsinud rohkelt ja nad ootavad juba ammu jäädvustamist koos tekstiga.

Igal aastal tuleb teha midagi uutmoodi, et muutuva kliimaga sammu pidada. Muu hulgas tähendab see, et tänavu lisandus mu põllumaale kaks minikasvuhoonet. Ühest sai paprikamaja - tasus ennast kuhjaga ära ja paprikatest olen juba pajatanud -, teises elasid suhkruherned ja aedoad. Suhkruhernest kasvatasin esimest korda ja kasvatan edaspidi, mis kõneleb enda eest. Aga kokkuvõtvalt võiks öelda, et hooaeg oli edukas ja saaki sai parajalt. Ega peagi alati kõike nii palju olema, et jälle mure, mida sellega peale hakata. Huvi pärast mõõtsin sammudega oma põllulapi ära ja seda on umbes 20 ruutmeetrit. Sealt saab oma pere tarbeks üllatavalt palju söödavat. Samuti ei käi selle hooldamine üle jõu, sest peenrad on kastides, tänu millele ei pääse umbrohi seal vohama, ning vahekäigud on kaetud peenravaiba ja kooremultšiga.

Õues pottides kasvavad tomatitaimed pidasid kuni ühe üksiku miinuskraadiga ööni oktoobri lõpu poole vastu. Ausalt öeldes oli see katsetus väga meeldiv üllatus - taimed saavad avamaal ja isegi üsna väikestes pottides suurepäraselt hakkama. Vaatamata hallile sügisele muutsid tomatid tasapisi värvi ja ma sain neid järjepidevalt tuppa aknale järelvalmima noppida.

Kiidan taas kirss-ploomtomatit 'Mandat', kes kasvas kasvuhoones.
Tema kobarad on uhked ja külluslikud.

Tomatid põllumaal pottides augusti lõpus ...

... ja oktoobrikuu esimeses pooles.

Tomatid aknal 9. oktoobril ...

... ja nädal hiljem.
Praegugi veel mitu karpi kirsstomateid söömist ootamas.

Mullu sügisel panin esimest korda mulda taliküüslaugu ja seegi katsetus õnnestus hästi. Tikkisin nad lihtsalt ühte segapeenrasse mustade sõstarde ja põõsaspojengide vahele vabale kohale. Nüüd juba uued küüslaugud mullas kevadet ootamas ja sedakorda istutasin neid natuke rohkem.

Minu esimene küüslaugusaak.
Suuremad pead kasvasid tuttavalt saadud küüslaugu küüntest,
väiksemad poest ostetust.

Peedid kasvasid samuti kenasti, oli nii suuremaid kui väiksemaid. Esimest korda kasvatasin kollast peeti - väga soovitan! Mina kasvatan taimed ette ja siis pärast õue istutamist vajavad nad kuivaga korraliku juurdumise jaoks natuke rohkem kastmist, aga ülejäänud suve saavad nad ilusasti ise hakkama.



Peedid panin keldrisse karpi liiva sisse.

Kartulit kasvatasin kahes potis ja tünnis. Pottidest võtsin kartuli juba suvel üles, tünnist septembris. Järgmisel suvel on plaanis kartulikasvatust laiendada.

Iga kord kartulit maha pannes arvan, et jääb meelde,
mitu kartulit tünni panin,
aga nojah... Vist kolm tükki, sort 'Maret.

Kartulid olid ilusad ja suured,
saagi kogus paarkümmend grammi alla 2,5 kg.

Kõrvitsate kasvamises olen eelmistes postitustes juba aru andnud, sestap enam pikemalt juttu ei tee. Kõrvitsad tulid paraja suurusega. Eriti hea meel on muidugi selle üle, et õlikõrvitsal ka ikka üks nunnu külge jäi.

Minu nunnud kõik koos,
roheline on õlikõrvits.

Õlikõrvits on seistes toredasti triibuliseks värvunud.

 
Ja mu kompostikastist naabri aeda pingile kolinud kõrvitsataimel
sirgus ka kaunis nunnu.

Potti külvatud porgandid katsin kohe kattelooriga ja jätsin selle päris pikalt peale, tänu millele ei pääsenud porgandikärbes seekord porganditele liiga tegema. Samas unustasin muidugi ära harvendamise, milleni jõudsin vist alles augustis. Seega palju pisikesi porgandeid ja hiljem peotäis suuremaid ka.


Porgandid nagu porgandid ikka 😊

Õunasaak oli nii ja naa. Suveõunad valmisid kõik korraga ja saak oli väga hea, sügis- ja talveõunu oli kesisemalt, kuid meie pere piisavalt. Sain moosi keeta ja õunu teistelegi jagada.

'Sügisjoonik' meeldib mulle oma mitmekülgsuse poolest:
niisama mõnus süüa, kuid on ka hea moosi- ja toiduõun
ning pärast puhastamist ei lähe kohe kiiresti tumedaks.

Aga ploomisaagi üle hing rõõmustas, sest paar aastat pole saanud ploomi õieti suhugi pista. Kaks ploomipuud mul on ja mõlemad kandsid tänavu korralikult - saime ploomidest isu täis süüa, tegin kooki ja moosi ning osa panin ka sügavkülma.


Ploom 'Mount Royal', suure ümara viljaga, millel tugev viljaliha.
Viljad valmivad küll hilja, kuid nende maitse korvab selle kuhjaga.
Tolmeldamisel vajab abi ja meil on tal kaaslaseks 'Sukruploom',
kelle viljad valmivad sobivalt varem.

Ning ongi selleks aastaks kõik. Halli sügist rõõmustasid kaunid värvid aias ja lõpetuseks mõni pilt ka sügisrüüs taimedest.

Kaselehine enelas 'Tor'.

Thunbergi kukerpuu.

Rebasesabad on sügisel tõelised pilgupüüdjad.