Kevad aknalaual

Natuke hiljaks jäänud jutt maitserohelisest aknalaual, aga võib-olla ka mitte, sest tegelikult võib neid taimi istutada aknale potti aasta ringi. Minul on hea näide salveist, mille ostsin paar aastat tagasi jõulude paiku ja see taimeke õnnestus aknalaual säilitada kevadeni ning nüüd elutseb ta mul edukalt aias peenral. Jutt pole iseenesest midagi uut, kuid ikkagi miskit minu kogemustest.

Seemnetest kasvatamine nõuab aega ja sestap kasutan ära kaubanduses suuremates või väiksemates pottides müüdavaid taimi. Üldiselt jõuavad enam-vähem kõik taimed lõpuks aknalaualt potist peenrasse, kuid kel seda võimalust pole, elutsevad taimed tänulikult kogu aeg aknal. Salatit, tüümiani, basiilikut jne, mida müüakse tillukestes pottides kilesse pakitult, on hea ümber istutada nii, et lõikad natuke kilet poti ümbert ära, siis eemaldad ettevaatlikult poti (mina lõikan vajadusel ka selle katki, et taimejuuri mitte lõhkuda) ja istutad taime koos kiletuutuga, et taim esimese ehmatusega laiali ei vajuks. Järgmisel päeval võib juba tuutu eemaldada.
Siiski kõige tulemusrikkam on talitada niiviisi alates märtsikuust, kui jagub juba piisavalt päikest.

Veel mõni aasta tagasi trügis mul ühes potis päris mitu eri sorti. 

Praegu piirdun paari taimega: basiilik ja salat.

Maikuu fotosessioon aias

Kaamerasilma ette jäid peamiselt tulbid, aga ka mõni muu taim. Tulpide nimedel juba ammu järg käest ja olen leppinud nii, et aeg-ajalt neid lihtsalt kaob ja siis soetan jälle uusi juurde. Nad toovad kevadesse toredasti värve.

See roosa valge äärega tulp on elutsenu aias juba sügavast nõukaajast peale. 

 See võõrasema ehk aedkannike on tubli isekülija.

Õevane murtudsüda. 

Roosa toomingas õitseva ploomipuu taustal.

 

Roosa toominga õis.

 

Talve üle elanud ja kevadel jõudsalt kosunud lehtkapsas.

Küllap asendan ikka noorte taimedega, sest nad kipuvad õitsema minema nagu järgmise aasta petersellid.

Suurnokk-vint

Täna hommikul poseerisid mul aias vähemalt kolm suurnokk-vinti. Linnukesi olin enne näinud, kuid nüüd haarasin ka kaamera järele ja tegin mõne klõpsu (läbi aknaklaasi) ning siis ka kindlaks nende nime. Linde on meil alatasa aias tegutsenud üsna rohkelt, aga edaspidi hakkab neid tõenäoliselt nägema veelgi rohkem, sest meie lähedal asuvas metsas otsustati teha "hooldusraiet", mis paraku tähendas seda, et sisuliselt võeti kogu alusmets maha (rohkem kui poole sajandi vanused toomingad, pajud, lepad jne) ja linnukestel pole seal enam süüa ega pesitsuspaiku ning nii tulevad nad kõike seda otsima vanemate traditsioonidega aedadest.