Pojengid - tõelised suvekuulutajad ...

... sest nende õitsemisaeg jääb ikka kusagile jaanipäeva ja juunikuu lõpu perioodi. Kuid hetkel peab nende õitsemisest vist juba minevikus rääkima, sest eilsest saadik kallab hoolega vihma ja ehkki nii mõnegi pojengi õied panevad vee raskusele vastu, vajuvad põõsad vastu maad ja nende uhkus on kannatada saanud. Torkisin täna kõik põõsatoed maasse, aga karta on, et pojengide varred lihtsalt murduvad tugedel. Aga tore oli, et jõudsin kõik sordid ära imetleda ja ka fotograafi mängida. Aastati kipuvad eri sordid oma õisi erinevalt näitama ja nii on hea võrdlus olemas.
Pojengid taluvad hästi poolvarju, kuid liiga tiheda puu all jääb õitsemine kasinaks. Istutamisel panen neile istutusauku korraliku kompostmulla ja nii nad siis kasvavadki - edaspidi ma nendega suurt rohkemat ei tee, kui pikemal kuivaperioodil natuke kastan. Kuivanud lehed-varred lõikan maha tavaliselt alles kevadel.

Esiplaanil pojeng 'Angel Cheeks' ja taustal 'Bowl of Cream'.

Mõlemad kasvavad õunapuu all poolvarjus ja seetõttu on nende õitsemine alati teistest natuke hilisem.

Nagu ta nimigi ütleb, on tema õied nagu ingli õhetavad palged.

Pojengid 'Bessie' ja 'Minuet'.

Esimese õied esiplaanil on tänavu iseäranis suured ja vahused,

teisel tagapool jälle toredad kompaktsed tutid.

'Bessie' suurima õie läbimõõt küündis tänavu 25 cm ligi.

Pojeng 'Do Tell'.

Õie avanedes on selle värv intensiivne roosa, kuid tasapisi värv pleegib.

Pojeng 'Edulis Superba'.

Väidetavalt vanim aretatud rohtne pojeng meie aedades.

Pojeng 'Henry Bockstoce.

Vahepealse ümberistutuse tõttu oli tema nimega väike segadus, mis sai tänavu klaaritud.

Väga tugevate varte ja intensiivse punase õievärviga pojeng, kes püüab kõikide pilku.

Itoh-hübriidpojeng 'Goldmine'.

Vähemalt sellise nimega pojengi tellisin Elise Aiast, kuid kahtlus on, et sort on siiski teine.

Aga õied on imeliselt suured ja kollane värv on võrratu, seega mis seal ikka kurta.

Pojeng 'Paul M Wild'.

Kaunid pisut lillaka tooniga õied ja kõrge üsna tugevate vartega põõsas.

Nime järgi pojeng 'Raspberry Sundae', kuid on sügav kahtlus, et see ta pole.

Õis peaks olema tunuvalt roosam. Jällegi tellitud Elise Aiast. Üldiselt olen saanud sealt õiged taimed, aga tundub, et juhtub ka äpardusi.

Pojeng 'Red Grace'.

Väidetavalt on tal kõige kerajama kujuga õis.

No on küll päris täiuslik kera - pilt on tehtud nii-öelda kukla poolelt. 

Ja kui ülejäänud õied pudisesid vananedes laiali, siis üks hoidis ikka oma vormi ja

hakkas lihtsalt tasapisi pleekuma, tekitades toreda kunstiteose.

Pojengid 'Sarah Bernardt' ja tundmatu kõrge valge imeliselt magusa lõhnaga,

kes elab mu aias juba nõukaajast. Kahtlustan sordi nime 'Duchesse de Nemours',

aga minu pojeng on kasvult kõrgem ja õiel kollast südamikku pole, vaid õis on puhasvalge.

Pojeng 'Sarah Bernardt'.

Holland pidavat tootma teda ühe peamise lõikelillena ja

paraku juhtus praegu vihmaga nii, et ka minul sai temast vaasilill.

Tundmatu pojeng, kes on soetatud Calmia Istikuärist valge pojengina.

Õis ostus kergelt õhetavaks roosaks, lõhn on tal tugev ja põõsas kõrge kasvuga.

Omanik arvas, et ju ta on Sulev Savisaare kollektsioonist, sest temalt ta istikuid sai.

Kuid Savisaar ei söandanud temale nime pakkuda, öeldes, et täidisõieliste puhul on selline pimesi äraarvamine peaaegu võimatu. Aga minule on see pojeng üks vaieldamatu lemmik!

 

Pojengid 'Walter Mains' ja paremal 'Buckeye Belle', kelle õitsemist ootasin viis aastat.

Mõlemad on suhteliselt varajase õitsemisega.

Aga mõistagi näitavad oma ilu ka teised taimed ega jää sugugi pojengide varju.

Nipponi enelas 'June Bride'.

Mingi ime läbi on õnnestunud istutada ta soolopõõsana ja

ta on tõesti nagu suvesse eksinud lumekuhil, nagu teda Calmia Istikuäri kodulehel kirjeldatud on.

Põõsasroos 'Rhapsody in Blue'.

Kuna talve ju õieti polnudki, on tänavu roosid üldiselt väga tugeva kasvuga.

'Rhapsody' pole mul kunagi nii kõrge olnud - kõrgub üle pooleteise meetri.

Pargiroos, kes soetatud Kloostrimetsa Puukoolist.

Roos on nimetu, Kloostrimetsa Puukooli perenaise sõnutsi tal taluga kaasa tulnud,

seega päritolult päris vana.

Lustiverest pärit nimetu pargiroos, kes pürib visalt taevasse ja

kannatab samuti võrdluse lumekuhilaga välja.

Tavaline tuliliilia, kes elutsenud mu aias nii kaua, kui ennast mäletan.

Olen teda korduvalt ümber istutanud ja

vahepeal oma rumaluse tõttu temast peaaegu ilma jäänud.

Ei talu see liilia täispäikest, vaid tahab pigem varjulist kasvukohta!

Kui vähe on õnneks vaja ...

Käin aias ringi, imetlen taimede õite ilu ja naudin nende lõhna ning rohkem polegi nagu vaja. Või ikka on 😎 Tänavu rõõmustavad mind mõned pojengid eriti, sest olen oodanud nende õisi viis aastat. Kuna viis-kuus aastat tagasi istutasin päris mitu uut pojengi, läksid ajapikku sordid natuke sassi ja nüüd saan enda jaoks selgust luua. Esimene, kes mul seni nii-öelda tundumatu oli, ajas eile õied päikese käes lahti ja oh seda rõõmu! Ning kuis muidu - tõttasin kohe fotoaparaadiga aeda. Uustulnukast pojengile lisaks kordaks ka mõne juba varem tutvustatud taime üle.

Kaua oodatud kaunikene - jaapani hübriidpojeng 'Walter Mains'.

Istutatud 2015.

Tegelikult on õielehed väheke tumedamad kui pildil.

Mulle jaapani õietüüp meeldib. Sedasorti pojengide varred on väga tugevad ja

põõsad on kenasti püstised ega lamandu ka suurema vihmaga.

Õhtul tõmbavad õied end ilusasti kokku ja
sellel pildil on õievärv adekvaatsem.

 Põõsasmaran 'Primrose Beauty'.

Tema kasvab mul üsna varjus, kuid ei tee sellest väljagi. Tal on tore hallikas leht ja

kahvatukollane õis, mille värv sarnaneb nurmenuku omaga, nagu ta nimigi ütleb.

Kaunis veigela 'Nana Purpurea'.

Peaks olema suht madal põõsas, kuni 60 cm kõrge, kuid ilmselt,

kuna temagi saab päeva jooksul päikest üsna vähe, on ta ennast kõrgemaks upitanud.

Tundmatu pargiroos, pärit sügavast nõukaajast.

Kauni heleroosa õie ja imelise, suisa uimastava lõhnaga.

Sügisel teeb toredad pisikesed tumepunased marjad.

Ning ei saa läbi ikka kollase puispojengi pildita.

Õisi ka tänavu kolmekümne ringis.

Kevadine õiteaeg

Ise ma seni veel aias suurt midagi teha pole saanud, kuid õnneks on käinud tublid abilised üldist muljet kohendamas. Aga õiteilu pakub heameelt ja meelerahu. Kuigi looduse edenemine on aeglane, tundub jahedam ja vihmasem kevad taimdele meeldivat. Mõni näide.

Usinad abilised niitsid muru ja rohisid peenrad ära.

Tore on õunapuu all seista ja sinisel taustal selle õisi imetleda.

Middendorfi veigela (istutatud 2004) on tore varajane õitseja ja

tänavu pakkunud iseänis rohket õieilu.

Taustal näitab kaunis veigela 'Nana Purpurea' ka juba õievärvi.

Istutatud 2003 ja korra kohta vahetanud.

Lupiinid on samuti sel kevadel lopsakad ja uhked.

Nemad on aias korduvalt kohta vahetanud ja rõõmustanud mind juba aastakümneid.

Siberi võhumõõgad koguvad tuure.

Taustal harilik murtud süda.

Kurrel või mürkel

Maikuu alguses avastasin peenarde vahel peenralaua äärest peenravaiba alt välja turritamas kummalised seened. Alguses ei pannudki neid tähele, sest nad sulasid kooremultšiga kokku ja pildidki said nagu peitepildid. Küllap seeneniidid männikoorega kaasa tulid. Ega ma neid seeni väga põhjalikult uurinud, nii et ei oskagi täpselt öelda, kas tegu oli kurrelite või mürklitega, aga värskelt söödavad ja hinnatud kevadseened on nad mõlemad.

Maikuu, suur toomepuu ...

"Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis" ütleb laulusalm. Paraku on tänavune maikuu olnud nii külm, et toomingad alles lähevad õitsema. Loodus oleks justkui seisma pandud. Aprillis hakkasid taimed ninasid hoogsalt uudistades mullast välja pistma, kuid siis tardus suurem osa jahedusest. Aga kõik siiski edeneb, ehkki veidi laisemalt. Mulle see sobib, sest kipsis käsi ei lasknud kevadtöid teha, ja eks ma peaegi sellega leppima, et ei saa veel suvelgi täielikult aiale pühenduda, aga eks näis ...
Fotoaparaat püsib veel kehvasti käes, kuid aeg-ajalt püüan ikka mõne pildi klõpsata.

Juuno "Morning Sky", istutatud 2007 ja pärit Sulev Savisaare kollektsioonist.

Tavaliselt õitseb ta juba mai alguses, kuid tänavu on päris mitu nädalat hilisem.

Mai alguseks oli kartul kenasti sirgunud ja praeguseks on ta lõplikult mullatud

ning nüüd ootan, kas saa jaanipäevaks värske kartuli.

Teise potti panin kartuli aprillis ja väiksesse tünni mai alguses.

Nädal tagasi said tomatitaimed istutatud, kuid kuna ilm on nõnna jahe, vooderdasin kasvuhoone kattelooriga. Seni on taimed kenasti vastu pidanud ja mõni juba õitsebki. Aga samas meeldib jahedam ilm redisele ja spinatile, keda saab juba toidulauale korjata.

Kui kasvuhoonesse kastma läksin, säras rõõmus päike,

kuid mõni minut hiljem hakkas katusel kõva krobin ja katus kattus sulanud raheteradega.

Ausalt öeldes on päris veider kasvuhoones talvejopes toimetada.

Vaat siis, milline tore maikuu! Tõtt-öelda ei mäletagi,

et oleksin oma aias nii suuri raheterasid näinud.

Kevad aknalaual ja kasvuhoones

Praegu oma kipsis käega on aiatööd üsna piiratud, kuid mõne olulise kohustusliku istutuse jõudsin siiski varem ära teha. Roheline sibul on juba olemas ning nende kõrval kosuvad paprikad ja tomatid.

Nagu igal aastal, ei pääsenud ma tänavugi tomatihullusest - no lihtsalt on tahtmine igasugu uusi sorte katsetada. Nimekiri sai taas õige pikk, kus leidub nii vanu tuttavaid kui ka uusi tundmatuid. Samuti soovin, et oleks kõiki: punaseid, kollaseid, musti, oranže; tavalisi, kirsse ja ploome. Uued sordid tellisin Seemnemaailmast. Ja nagu näha, on istutuspotid taaskasutus.

Niisiis mulda said:

Mato, Darinka, Verlioka, Irma - tavalised punased tomatid;
Roma, Kmicic, San Marzano Gigante 3, Konfetka, Buket Sibiri, Oranževaja Sliva - ploomtomatid;
Banana Legs,Goldene Königin - kollased tomatid;
Noire de Crimee, Black Trifle, Indigo Rose, Beduin, Tšornaja Markiza - n-ö mustad tomatid;
Goldkrone, Figiel, Idyll, Sladkoje Derevo - kirsstomatid.

Kasvuhoones on mullast ninad välja pistnud redised ...

... ja spinatid. Hiljem läheb tavalise spinati asemele taas Uus-Meremaa spinat ehk ruutlehik. Viimase puhul on hea, et ta annab isekülvi, seetõttu tasub tema kasvukohal järgmisel kevadel tähelepanelik olla 😉

Tänu soojale kevadele istutasin potis ostetud peterselli ja tilli ka kohe kasvuhoonesse. Nende kõrval paistab ise külinud salat.

Vast umbes kolme nädala eest pain kasvuhoonesse potti esimesed kartulid mulda (vist "Laura") ja üks võrse juba uudistab ilma. Pildile jäi ka rosmariin, kes elutses talvel toas aknalaual, kuid kolis nüüd teistele ruumi tehes kasvuhoonesse.

Mööda minnes jäädvustasin ka igakevadised varajased õitsejad kirgaslilled.