Pojengid - tõelised suvekuulutajad ...

... sest nende õitsemisaeg jääb ikka kusagile jaanipäeva ja juunikuu lõpu perioodi. Kuid hetkel peab nende õitsemisest vist juba minevikus rääkima, sest eilsest saadik kallab hoolega vihma ja ehkki nii mõnegi pojengi õied panevad vee raskusele vastu, vajuvad põõsad vastu maad ja nende uhkus on kannatada saanud. Torkisin täna kõik põõsatoed maasse, aga karta on, et pojengide varred lihtsalt murduvad tugedel. Aga tore oli, et jõudsin kõik sordid ära imetleda ja ka fotograafi mängida. Aastati kipuvad eri sordid oma õisi erinevalt näitama ja nii on hea võrdlus olemas.
Pojengid taluvad hästi poolvarju, kuid liiga tiheda puu all jääb õitsemine kasinaks. Istutamisel panen neile istutusauku korraliku kompostmulla ja nii nad siis kasvavadki - edaspidi ma nendega suurt rohkemat ei tee, kui pikemal kuivaperioodil natuke kastan. Kuivanud lehed-varred lõikan maha tavaliselt alles kevadel.

Esiplaanil pojeng 'Angel Cheeks' ja taustal 'Bowl of Cream'.

Mõlemad kasvavad õunapuu all poolvarjus ja seetõttu on nende õitsemine alati teistest natuke hilisem.

Nagu ta nimigi ütleb, on tema õied nagu ingli õhetavad palged.

Pojengid 'Bessie' ja 'Minuet'.

Esimese õied esiplaanil on tänavu iseäranis suured ja vahused,

teisel tagapool jälle toredad kompaktsed tutid.

'Bessie' suurima õie läbimõõt küündis tänavu 25 cm ligi.

Pojeng 'Do Tell'.

Õie avanedes on selle värv intensiivne roosa, kuid tasapisi värv pleegib.

Pojeng 'Edulis Superba'.

Väidetavalt vanim aretatud rohtne pojeng meie aedades.

Pojeng 'Henry Bockstoce.

Vahepealse ümberistutuse tõttu oli tema nimega väike segadus, mis sai tänavu klaaritud.

Väga tugevate varte ja intensiivse punase õievärviga pojeng, kes püüab kõikide pilku.

Itoh-hübriidpojeng 'Goldmine'.

Vähemalt sellise nimega pojengi tellisin Elise Aiast, kuid kahtlus on, et sort on siiski teine.

Aga õied on imeliselt suured ja kollane värv on võrratu, seega mis seal ikka kurta.

Pojeng 'Paul M Wild'.

Kaunid pisut lillaka tooniga õied ja kõrge üsna tugevate vartega põõsas.

Nime järgi pojeng 'Raspberry Sundae', kuid on sügav kahtlus, et see ta pole.

Õis peaks olema tunuvalt roosam. Jällegi tellitud Elise Aiast. Üldiselt olen saanud sealt õiged taimed, aga tundub, et juhtub ka äpardusi.

Pojeng 'Red Grace'.

Väidetavalt on tal kõige kerajama kujuga õis.

No on küll päris täiuslik kera - pilt on tehtud nii-öelda kukla poolelt. 

Ja kui ülejäänud õied pudisesid vananedes laiali, siis üks hoidis ikka oma vormi ja

hakkas lihtsalt tasapisi pleekuma, tekitades toreda kunstiteose.

Pojengid 'Sarah Bernardt' ja tundmatu kõrge valge imeliselt magusa lõhnaga,

kes elab mu aias juba nõukaajast. Kahtlustan sordi nime 'Duchesse de Nemours',

aga minu pojeng on kasvult kõrgem ja õiel kollast südamikku pole, vaid õis on puhasvalge.

Pojeng 'Sarah Bernardt'.

Holland pidavat tootma teda ühe peamise lõikelillena ja

paraku juhtus praegu vihmaga nii, et ka minul sai temast vaasilill.

Tundmatu pojeng, kes on soetatud Calmia Istikuärist valge pojengina.

Õis ostus kergelt õhetavaks roosaks, lõhn on tal tugev ja põõsas kõrge kasvuga.

Omanik arvas, et ju ta on Sulev Savisaare kollektsioonist, sest temalt ta istikuid sai.

Kuid Savisaar ei söandanud temale nime pakkuda, öeldes, et täidisõieliste puhul on selline pimesi äraarvamine peaaegu võimatu. Aga minule on see pojeng üks vaieldamatu lemmik!

 

Pojengid 'Walter Mains' ja paremal 'Buckeye Belle', kelle õitsemist ootasin viis aastat.

Mõlemad on suhteliselt varajase õitsemisega.

Aga mõistagi näitavad oma ilu ka teised taimed ega jää sugugi pojengide varju.

Nipponi enelas 'June Bride'.

Mingi ime läbi on õnnestunud istutada ta soolopõõsana ja

ta on tõesti nagu suvesse eksinud lumekuhil, nagu teda Calmia Istikuäri kodulehel kirjeldatud on.

Põõsasroos 'Rhapsody in Blue'.

Kuna talve ju õieti polnudki, on tänavu roosid üldiselt väga tugeva kasvuga.

'Rhapsody' pole mul kunagi nii kõrge olnud - kõrgub üle pooleteise meetri.

Pargiroos, kes soetatud Kloostrimetsa Puukoolist.

Roos on nimetu, Kloostrimetsa Puukooli perenaise sõnutsi tal taluga kaasa tulnud,

seega päritolult päris vana.

Lustiverest pärit nimetu pargiroos, kes pürib visalt taevasse ja

kannatab samuti võrdluse lumekuhilaga välja.

Tavaline tuliliilia, kes elutsenud mu aias nii kaua, kui ennast mäletan.

Olen teda korduvalt ümber istutanud ja

vahepeal oma rumaluse tõttu temast peaaegu ilma jäänud.

Ei talu see liilia täispäikest, vaid tahab pigem varjulist kasvukohta!