Kui vähe on õnneks vaja ...

Käin aias ringi, imetlen taimede õite ilu ja naudin nende lõhna ning rohkem polegi nagu vaja. Või ikka on 😎 Tänavu rõõmustavad mind mõned pojengid eriti, sest olen oodanud nende õisi viis aastat. Kuna viis-kuus aastat tagasi istutasin päris mitu uut pojengi, läksid ajapikku sordid natuke sassi ja nüüd saan enda jaoks selgust luua. Esimene, kes mul seni nii-öelda tundumatu oli, ajas eile õied päikese käes lahti ja oh seda rõõmu! Ning kuis muidu - tõttasin kohe fotoaparaadiga aeda. Uustulnukast pojengile lisaks kordaks ka mõne juba varem tutvustatud taime üle.

Kaua oodatud kaunikene - jaapani hübriidpojeng 'Walter Mains'.

Istutatud 2015.

Tegelikult on õielehed väheke tumedamad kui pildil.

Mulle jaapani õietüüp meeldib. Sedasorti pojengide varred on väga tugevad ja

põõsad on kenasti püstised ega lamandu ka suurema vihmaga.

Õhtul tõmbavad õied end ilusasti kokku ja
sellel pildil on õievärv adekvaatsem.

 Põõsasmaran 'Primrose Beauty'.

Tema kasvab mul üsna varjus, kuid ei tee sellest väljagi. Tal on tore hallikas leht ja

kahvatukollane õis, mille värv sarnaneb nurmenuku omaga, nagu ta nimigi ütleb.

Kaunis veigela 'Nana Purpurea'.

Peaks olema suht madal põõsas, kuni 60 cm kõrge, kuid ilmselt,

kuna temagi saab päeva jooksul päikest üsna vähe, on ta ennast kõrgemaks upitanud.

Tundmatu pargiroos, pärit sügavast nõukaajast.

Kauni heleroosa õie ja imelise, suisa uimastava lõhnaga.

Sügisel teeb toredad pisikesed tumepunased marjad.

Ning ei saa läbi ikka kollase puispojengi pildita.

Õisi ka tänavu kolmekümne ringis.