Me tusameelne suvi

Olen jõudnud lõpuks hetke, kus saan teha vahekokkuvõtte suvest ja ikka tahaks hädaldada. Kliimaministri (paras nali) võiks küll lahti lasta. Alguses poolteist kuud põuda, siis jälle vihm ja külm. Kuid nii on ja midagi teha ei saa. Nii aias kui ka kasvuhoones on sel aastal taimed nirud. Kes muidu on kasvanud mulle vähemalt silmini või peastki kõrgemale, on tänavu põlvepikku poisikesed. Kevadel jäi loodus oma tavapärasest arengust maha, siis tõttas ette, seejärel jäi kasv jälle kinni. Vahepeal võimutsesid tormituuled ja keerutasid kuradipuul paar latva maha ning rebisid roniroosid võrede küljest lahti. Eks näe, mida august toob. Aga eile oli vahelduseks ilm imeilus, sain niita muru, mis lõpuks on kasvama hakanud, ning nautida õite ilu, mida aias siiski jagub.

Pilte olen teinud palju, kuid need pole siiani blogisse jõudnud ja on praeguseks suures osas n-ö hapuks läinud, sest sel suvel on tubased toimetused nõudnud oma. Aga hakkan siiski kaugemalt pihta, kuni jõuan praegusesse aega, ning lisan ka mõned tähelepanekud.

Roosid ja pojengid tõttasid tänavu õitsemisega oma ajast ette ning juba enne jaani oli aed õites. Roosid pidasid küll kuivale vastu, kuid pojengide õied avanesid ja varsti pudenesid.

Tavaliselt on olnud jaanipäeval Paul's Scarletil ainult mõni üksik õis lahti,

aga tänavu võis öelda, et roos juba õitseb.

Kuid õitseb see roniroos pikalt ja

õisi jagub veel praegugi kuu aega hiljem.

Roniroos Põhjatäht oma tavalises hiilguses -

juunimardikate eriline lemmik.

Pilku püüdev roniroos 'Bobbie James'.

Kaunid õied ja mesimagus lõhn.

Põõsasroos 'Eden Rose', kelle tohutud täidisõied ei pelga vihma.

Kollasel puispojengil lugesin vähemalt 25 õit.

Pojeng 'Coral Fay' teeb igal aastal õisi juurde.

Pojeng 'Red Grace' on ka iga aastaga kosunud.

Esimest korda sain kõik korraga pildile: 'Velma Atkinson',

'Walter Mains' ja 'Buckeye Belle', kes teeb visalt ainult ühe õie.

ITOH-pojeng 'First Arrvival' väärib kiitust.

ITOH-pojeng 'Julia Rose',

kellel on väga omapärane ja kaunis õievärv.

Tundmatu liilia, keda nimetan lihtsalt portselanliiliaks.

Mandžuuria elulõng ja 'Uno Kivistik' eksisteerivad rahumeelselt koos.

Sahinlill väärib oma nime - sahiseb toredasti.

Puishortensia ' Pink Annabelle'.

Imeline pilgupüüdja.

Rippbegooniad (mugulbegooniad) on minu vaieldamatud lemmikud,

lisaks saab neid üle talve pidada. Kuid mullu jäid nad paraku külma kätte

ja pidin soetama uued. Mugulate hankimisega jäin hiljaks,

kuid lõpuks on nad õitsema hakanud.

Pildil oleva isendi õied on hiiglaslikud,

suisa 20sentimeetrise läbimõõduga.