Ubadest ja kõrvitsast

Suvel tehtud pilte sorteerides märkasin, et olin jäädvustanud ka ube ja kõrvitsaid. Oad on ühed väga tänuväärsed taimed, sest nii põõsas- kui ka lattoad on küllaltki vähenõudlikud, kuid samas väga saagirikkad. Ning kui kohe kõike ära süüa ei jõua, saab kaunad sügavkülma oma järge ootama panna. Peale selle on lattuba dekoratiivne, nõuab vähe kasvupinda ja ronib usinasti igasugu lillerestidel. Lillal oal on kaunis lilla õis ja kollase lattoa 'Goldmarie' kaunad venivad umbes 20 cm pikkusteks iludusteks, püüdes juba üsna kaugelt pilke.

Nii kasvavad lattoad madalal metallist lillerestil keset peenart,

kaaslasteks ürdid ning lehtkapsas ja lehtpeet.

Pildi servale on jäänud ka lilla oa kena lilla õis.

Ja nii saab lattuba piiramatult kõrgustesse ronida. 

Dekoratiivsed lillad kaunad värvuvad keedes siiski roheliseks.

Üle mitme-setme aasta katsetasin taas kõrvitsa kasvatamist. Väikeses aias on talle raske kohta leida, kuid õnnestus siiski selleks natuke ruumi teha. Kõrvitsapunne tekkis hulgi, kuid millegipärast ei tahtnud viljad püsima jääda. Siiski sain kaks kõrvitsat, ühe väiksema ja teise suurema, millest minule täiesti piisas.

Väike kõrvits oli küllatki jahuse viljalihaga, aga supp tuli sellest hea

ja koos ploomiga ka mõnusalt paks moos.

See kõrvits ootab praegu veel tegemist.

Taim sai kasvatatud ühe mullu sügisel soetatud kõrvitsa seemnest.