Pildilisi meenutusi kevadest

Pole parata, kevad ja suvi möödusid nii, et pilte jõudsin teha ja aeda nautida, kuid blogini käsi ei ulatanud. Aga kui juba fotosid sai meenutuseks klõpsitud, siis tuleb need ka üles panna.

Ega midagi väga uut pole, kuid ikka näen aeda ja taimi natuke teisest vaatenurgast ning hea võrrelda, kuidas nad aastatega edenevad ja muutuvad.

Middendorffi veigela on läinud iga aastaga uhkemaks ja

kliima soojenemise märgina teeb suve lõpupoole veel

teisegi tagasihoidliku õitsemise.

Taas on mu aeda elama jõudnud ahtalehine pojeng,

keda tuli kaua otsida.

Tulbid õitsesid rohkelt ja millegipärast köitsid nad mind tänavu oma õitega, mis lähemal vaatlemisel on oma värvikombinatsioonides ääretult huvitavad. Loodetavasti said neile õiged nimed juurde.

Tulp "Golden Artist".

 

Tulp "China Town".

Tulp "Queen of Night".

Tulp "Spring Green".

Kui õunapuu all istun ja kohvi joon,

avaneb selline vaade.

Sõbranna kinkis üheksa aastat tagasi rododendroni,

aga too õitses ikka üsna nirult.

Kuid pärast sõbranna lahkumist puhkes ta äkitsi üleni õide.

Taastatud lupiinipeenar.

Pojengid õitsesid keskmiselt hästi. Mõni rikkalikult, mõni vähem rikkalikult, kuid neid sorte oli vist ainult kaks, kes üldse õit ei näidanud.

Itoh pojeng "First Arrival".

Ja veel kord "First Arrvival".

Itoh pojeng "Goldmine".

Selle pojengi õit ootasin aastaid ja nüüd lõpuks nägin ära,

kuid oma nimega "Purple" see kokku ei klapi.

Itoh pojeng "Yellow Crown".

Kunagi oli neid kaks põõsast, aga kuna tema

küll imelised täidisõied paistavad lehemassi seest halvasti välja,

siis läksid nad kahjuks likvideerimisele.

Kuid ühe poja jätsin alles ja tänavu nägin taas õisi.

Kollane puispojeng, kelle nime kahjuks ei tea. Taas üle kahekümne õie.

Praegu pole puukoolides ega istikuärides enam puispojengi müügil näinud.

Vahe itoh pojengiga siis selles, et puispojengil ei kao varred talveks,

vaid ta viskab lihtsalt lehed maha.

Pojeng "Buckeye Belle".

Pojeng "Coral Fay".

Pojeng "Henry Bockstoce" oma hiiglaslike õitega.

Pojeng "Raspberry Sundae".

Liblikas Admiral.

Pojeng on nimelist soetatud samuti "Raspberry Sundae",

kuid tegelikult on tegu mingi tundmatu sordiga.

Külmad möödas ja päike paistab

Uus hooaeg on täies hoos. Nüüd pole muud, kui tuleb kätele valu anda, nii et keel vestil. Kuid nõndamoodi on ju igal kevadel: ei taha see soe mitte tulla ja kui siis ükskord tuleb, ei oska kohe kusagilt pihta hakata, sest kõike on vaja korraga teha.

Siiski on praeguseks juba osa taimi istutatud ja osa veel ootel ning põõsasuba alles tärkamas. Kartul on mullas, kõrvitsad peenras ja lattuba sirgumas.

Vaatamata talvisele kõvale külmale jäid pooled lehtkapsad ellu.

Neid hoian nii kaua, kuni uued saavad istutamisvalmis -

see juhtub õige pea.

Paprikataimed elavad juba oma majas.

Näha on ka ise tulnud petersell ja toas aknalaual

talve üle elanud rosmariin. Viimane õnnestus viimasel hetkel päästa tänu Eva Luigase nõuandele. Mõtlesingi, et varem on ju rosmariin ellu jäänud, aga sedakorda panin ta liiga sooja - tuli tõsta jahedamasse kohta.

Samuti on suurem osa tomatitaimi kasvuhoonesse kolinud.

Kurgitaimed on veel ootel

ja peeditited tahavad õue peenrale saada.

Iluaias olen talvekahjud üle vaadanud ja ausalt öeldes on neid õnneks üsna vähe. Mina muretsesin peamiselt pojengide ja peenrarooside pärast, keda ma üldse ei kata. Mõni pojeng on tõesti tavalisest nigelam, kuid siiski elus, ning roosid on samuti kõik elu juures. Neid olen alati valinud talvekindluse järgi.

Näiteks Kordese põõsasroos "Moonlight" säilis kenasti

ja on isegi vaat et üle põlve kõrge.

Aga aia üks vanemaid põõsasroose "Rhapsody in Blue"

on koguni peaaegu rinnuni.

Traditsioonilised kevadekuulutajad püvilill...

... ja õevane murtud süda.

Ning tulbiaeg on lõppemas. Igasugu värvilised ja kirjud tulbid on kaunid, kuid päris tore on punaste ja kollaste tulpide õite sisse piiluda.

Vanad tulbid on ikka väga vastupidavad.

Nemad on istutatud aeda möödunud sajandi

kaheksakümnendate teisel poolel.

Tulp nagu mooniõis,

kuid kahjuks on see viimane sordile omane õis -

nii nende tänapäeva sortidega on.

Üks selline vahva karvane tegelane,

kes ilmselt ka möödunud sajandist.

Aprillikuus lumi on maas

Kuigi praegu tundub, et kevadsoojus lõpuks ometi tuleb, et jääda, siis aprillis trikitas ilm ikka täiega. Kui märtsi lõpus ja aprilli alguses sai käia mõne päeva juba lühikese varrukaga, siis niisuguseid kauneid lumiseid pilte nagu alles selle nädala algupoolel ei saa teinekord isegi talvelgi. Ent samas tegi see märg paks lumi ühe päevaga ilmselt ka palju kahju, murdis mändidel oksi murdu. Üsna kentsakas oli vaadata õues paksu lund kui juba suured tomati- ja parikataimed aknalaudadel ootamas kasvuhoonesse minekut, et seal kohaneda. Nüüd tuleb virk olla ja kibekähku ka kõigi ülejäänud köögiviljataimede seemned külvata, küll hiljem saab siis jälle rahulikumalt tegutseda.

20. aprillil oli lumekiht alles õhuke ja

siis ei osanud veel aimatagi, mis järgneb.

23. aprilli hommikul aknast välja vaadates ootas õues tõeline üllatus.

Kuna praguseks õnneks lumi läinud ja ilm tõotab plahvatuslikku sooja,

saab ehk tomatitaimed varsti kasvuhoonesse kohanema kolida.

Külmaõrnemad paprikad peavad kolimisega veel natuke ootama.

Amplitomatid võib juba amplipottidesse istutada.

Vaatamata külmale aprillile sai redisetõusmeid päris kenasti.

Basiilik on nina mullast välja pistnud,

aga tillitited võib varsti kasvuhoonesse ümber istutada.

Kevad ukse taga

Kalendrikevad algab ülehomme, kuid aiahooaja avasin juba märtsi alguses. Ja nii need toimetused taas pihta hakkavad. Sooja kevadet ilmaasjatundjad ei luba, aga eks see aastaaeg on meil kogu aeg olnud heitlik - küllap tuleb ikka sooja ka.

Esimesed taimedest kevadekuulutajad on ninad mullast välja pistnud või näitavad õisigi, kasvuhoonesse on redis külvatud ning toas aknalaual juba külvidega karbid-potid. Osa seemneid tahab veel üle vaatamist, osa on aga juba mullas. Ma väga ei kiirusta, sest jahedaga ei taha taimed võrsuda ja jäävad kiduma. Kui läheb soojemaks, edeneb kõik märksa kiiremini.

Natuke pildimaterjali ka.

Puud ja põõsad on aias veel üsna uinuvas seisundis,

kuid pihlakal pungad juba pakitsevad.

Lumekupud kui väikesed päikesed.

Paprikahakatised.

Kirsstomatite külvamisega püüdsin olla tänavu tagasihoidlikum ja

kõigi seemneid mulda ei pannud. Õnnelik olin selle üle,

et pärast pikki aastaid avastasin taas müügist Floridity seemned -

sel sordil on igavesti hääd ja magusad mammud.

Ploomtomatitest, mis alles oli, see mulda läks.

Mõlemad on tublid saagiandjad ja mõistagi maitsvate viljadega.

Tavalise tomatiga sel hooajal katsetusi tegema ei hakanud

ja valisin kindlad lemmikud.

Natuke teistmoodi tomateid ei hakanud samuti juurde ahnitsema

ja külvasin vanad ennast tõestanud tuttavad.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et tomatisortide valimisel vaatan ennekõike taime kõrgust ja vilja suurust, aga kõik, mis ise kasvatad, maitsevad igal juhul paremini kui kusagilt ostetud viljad.

Isiklikult minule ei meeldi paraku meie kohalikud sordid peale "Mato"- nendega on mul ikka mingi häda.