Roosikuu

Pilte vaadates selgus, et ega peale rooside suurt kedagi teist kaamerasilma ette pole jäänud - seega juulikuu on roosikuu. Ja mõni uus sort on ikka ka peenrasse siginenud, kuigi olen arvanud, et neid juurde ei soovi. Lisaks siinkohal, et tasub olla ettevaatlik roosidega, kes on nime poolest roni- või väänroosid: sageli on neil lubatud kasvu 2-3 meetrit, kuid pahatihti tähendab see, et meie oludes kasvab roos heal juhul 1,5 m kõrguseks. Seega tasub natuke uurimistööd teha selle kohta, kuidas miski sort eri kliimatsoonides kasvab.

Aga tegelikult on juulis õitsejaid oi kui palju. Aed lõhnab ja sumiseb ning hommikuti kaob aias kohvi nautides tund aega nii kui niuhti!

Juulikuine õiemeri.

Pojeng 'Paul M Wild',

oma liigikaaslastest pisut hilisem õitseja,

kõrge põõsas ja tugevate vartega.

Kolkvitsia, kel kõrgust juba üle kahe meetri.

Roniroos 'Rosendorf Steinfurth',

kolmas aasta ja taim hakkab oma ilu näitama.

Roniroos 'Flammentanz'...

... üks usinamaid kõrgustesse pürgijaid,

kellest saab kujundada toreda roosivärava.

Roniroos 'Paul's Scarlet',

samuti tubli kasvuga ja külmakindel.

Tundmatu pargiroos ja pojeng 'Paul M Wild'.

Roniroos 'Bobbie James'.

Rikkalik õitseja ja

sealjuures ka päris tugeva meeldiva lõhnaga.

On moodustanud ise roosikaare -

vasakul on näha, et on roninud hiibapuu otsa.

Roniroos 'Põhjatäht' - juunipõrnikate lemmik.

Üsnagi taltsutamatu kasvuga.

Mullune uustulnukas põõsasroos (väänroos?) 'Goldstern',

intensiivse kollase õiega. Eks näis, kui kõrgeks ta kasvab.

Veel üks mullune uustulnukas ja väidetavalt väänroos 'Eden Rose',

kes pakub tõelist silmailu ja värvide mängu.

Tema hiiglaslikud õied peavad vihmadele hästi vastu.

Ning veel vanu olijaid, kelle õite värvide mäng paneb neid imetlema ja ahvatleb pildistama.

Põõsasroos (väänroos?) 'Moonlight'.

Minul on ta paar viimast aastat päris jõulise kasvuga,

kuid see tähendab umbes 1,5 meetrit.

Väänroos 'Rosengarten Zweibrücken',

tugeva lõhna ja kõrge kasvuga.

Peenraroos ' Christopher Marlowe'.

Varred on tal üsna peened ja hapra olekuga,

kuid õite värv ja lõhn korvab selle küllaga.

Peenraroos 'Hansestadt Rostock'.

Õis võrratut aprikoosivärvi ja avanedes südamikus rohekas toon.

Juulikuu tarbeaias

Aiablogisse kipuvad sissekanded tulema ikka vähemalt paarinädalase viitega. Umbes kuu keskpaigaks hakkas tarbeaed tasapisi saaki andma ja praegu saab juba pea iga päev peenralt või kasvuhoonest midagi korjata. Tomatid muudavad tasapisi värvi. Vahepealse kuumaga ei tahtnud nad viljuda, kuid kobaraid on siiski piisavalt ja tuleb muudkui juurde. Kurki saab kenasti, esimesed suvikõrvitsad on nopitud ning natuke aedube ja spinatit on sügavkülma pandud. Tavaliste kõrvitsate puhul püüan neid ise hoolega tolmeldada (panen isasõie emasõie kohale ja koputan seda kergelt) ning tundub, et seni on see tegevus olnud tulemusrikas - päris mitu kõrvitsanupsu on kosumas. Ega oskagi muud lisada, kui et nüüd saab lihtsalt nautida, kuidas kogu aeg viljad järjest valmivad.

Kurki tuleb päris hästi.

Ploomtomat 'Dartagnan'.

Mullu jäi taim üsna madalaks, kuid saaki sai normaalselt.

Tänavu on taim tunduvalt kõrgem ja rohkete kobaratega.

Madalakasvuline tomat 'Irma'.

Kaheharuliste kobaratega kirss-ploomtomat 'Mandat'.

Tomatiamplitest saab saaki varem kui kasvuhoonest.

Tomatitaimed, mis kasvuhoonesse ei mahtunud, kasvavad õues pottides.

Kasvult jäävad nad madalamad, kuid tomatipunne on küllaga.

Esiplaanil peedipeenar.

Osades kartulisortidel õied ei avanegi,

kuid 'Maret' pakub tõelist õieilu.

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Laulusõnad vastavad tõele, sest pika kuiva perioodi tõttu pole juba ammu muruniidukit välja võtnud. See-eest kastekannutrenn käib iga päev 😎

Nagu viimasel ajal ikka, kõigutab ilmataat ilma äärmusest äärmusse. Oli külm, siis tuli palav, kuid tundub, et jahedam kevadilm taimedele meeldis - öökülmi ju polnud - ja kõik on kuidagi väga lopsakas. Tarbeaia taimed said küll hiljem külvatud ja istutatud, kuid nad kohe oskavad ennast kokku võtta ja soojaga kiiresti edeneda. Tomatipunnidest, kartulipealsetest ja muust sarnasest ei hakanud pilte tegema, küll aga jäädvustasin suhkruherned, kes kasvavad mul esimest aastat, ja paprikad, kes said endale tänavu suisa oma maja.

Kuna ma ei tahtnud paprikaid enam tomatitaimede vahele pressida, siis soetasin neile minikasvuhoone või kasvulava - kuidas keegi seda nimetab. Seni tundub neile seal meeldivat, pisikesi paprikaid on küllaga ja esimesed viljadki juba korjatud, sest muidu ei jõua taimed kõiki vilju suureks kasvatada. Kaunad, mis peaksid värvi muutma, panin tuppa aknalauale järelvalmima, aga õnneks pole lugu, kui nad värvi ei muuda, sest kõlbavad hästi süüa ka n-ö toorelt.

Suhkruherne seemned ostsin sooduskampaania ajal mõttega kasvatada söögiks tõusmed, kuid millegipärast otsustasin ümber. Kuna suhkruhernes on madala kasvuga ja söögiks kaunad, kust ei pea herneid välja õngitsema, siis tundus see mulle sobivat. Ning tundub, et suhkruhernele sobib ka mu aed. Esimese õieni läks aega, kuid siis äkki oli õisi palju ja kui asja lähemalt uurima hakkasin, olid juba olemas ka kaunad, mis olid end kavalalt varjanud!

Ei mäetagi, mitu aastat tagasi ostsin jõulude aegu potikese salveid,

kes õnnestus säilitada aknalaual kevadeni. Siis istutasin salveitutsu mulda ja

nüüd laiutab ta kui hull.

Maasikaid olen potis kasvatanud ka juba mitu aastat,

kuid mullu läksid pea kõik viljad lindude kõhtu.

Tänavu (tänu naabrinaise soovitusele) tegin maasikatorni,

kus saaki on lindude eest parem kaitsta.

Esimese maasika jõudsin ise ära maitsta, kuid siis olid juba rästad jaol,

ja praegu on tornil võrk kenasti kaitseks peal.

Paraku kipub väikeses aias tarbe- ja iluaed aeg-ajalt sõna otseses mõttes segamini minema. Millegipärast oli viimases kompostmullas (mis on oma) hirmus palju salatiseemneid ja seetõttu leidub nii uutes peenardes kui ka vanemates, kuhu sai midagi uut istutatud, ikka päris ohtralt lehtsalatit - seega pea iga päev toidulaual 😋 Mõni näide ka.

Salat ja päevalill -

pea igas potis, kuhu midagi külvasin, oli kaaslaseks lehtsalat.

Võõrasemad ja salat.

Pinnakatteroos 'Amber Sun' ja salat.

Tõeline Tootsi peenar.

Mullu elutsesid siin rabarberid, kuid nendel on nüüd uus peenar.

Asemele said hübriidpojengid ja mustsõstar. Aga kuna esialgu ruumi oli,

siis tippisin sügisel nende vahele küüslaugud, kompotsmullaga trügis juurde

lehtsalatipere ning mõistagi leidub lisaks ohtralt mädarõigast,

kelle oma arust sügisel korralikult välja juurisin.

Praeguseks on salat peaaegu söödud ja

noor mahe mädarõigas purgis 😀

Ning ega's muud kui iluaia juurde. Mõni pilt juuni algusest ja siis jõudis koos jaanipäevaga kätte ka pojengiaeg. Pojengidele külm talv meeldis ja enamik neist on tänavu päris rohke õitsemisega - kes paremini silma jäid, pääsesid pildile.

Ühed hilisemad tulbid - nimi kahjuks kaduma läinud.

Middendorfi veigela.

Väikeseleheline sirel - suisa uimastava lõhnaga.

Kolkvitsia, kellel kõrgust praeguseks üle kahe meetri ja

tore on pildistada tema õisi taeva taustal.

Nooremana talle külmad ei meeldi ja ta võib natuke kiratseda,

aga kui kasvujõu sisse saab, tuleb temast uhke põõsas.

Pojeng 'Coral Fay' säras tänavu esimesena nagu päike.

ITOH pojeng 'First Arrival', istutatud 2018.

Kollane puispojeng ja ITOH pojeng 'First Arrival', istutatud 2021.

Laiksuse tõttu on jäänud viimastel aastatel taimi üles kirjutamata ja

nii on nüüd aias kaks 'First Arrivalit'.

Kollase õiega puispojeng, kes trügib igal aastal pildile.

Pojengid 'Velma Atkinson' ja 'Walter Mains'.

Pojeng 'Edulis Superba'.

Nagu kolm õde - valge tundmatu pojeng.

Pojeng 'Westerner'.

ITOH pojeng 'Callie's Memory'.

Õite poolest pisuke pettumus - guugeldades on värvus roosam.

Samuti on lehestik nii võimas, et kipub õisi varju jätma.

Valgekirju õiega tundmatu pojeng.

Nagu olen varemgi kirjutanud - üks mu lemmikuid.

Pojeng 'Sarah Bernardt', kes üle mitme aasta õitseb taas külluslikult.

Pojeng 'Thura Hires', kelle õied on suisa säravvalged.

Kui väga otsida, siis võib-olla märkab silm kusagil südamikus sidrunikollast.

Pikk peenar majaseina ääres.

Häid taimi mahub ühte peenrasse palju!