Juulikuu aias

Ega's roosid teisi taimi varjuta ja peavad nemadki imetletud saama. Ehkki tänavu pole ilmad taimi hellitanud - kord korralik põud, siis vaheldumisi päikest ja padukat -, on nad kenasti vastu pidanud ja nüüd on, mida pildile püüda.

Elulõng 'Ville de Lyon'.

Senimaani on ta olnud lihtsa õiega, nagu peab,

kuid tänavu rõõmustas ta mind täidisõitega!

Elulõnga taustal uhkeldab paakspuu lõhislehine vorm 'Aspleniifolia'.

Elulõng 'Huvi'.

Viimasel ajal ilmselt tänu kliima soojenemisele

on elulõngad väga varajased õitsejad,

ilmutades oma ilu juba jaanipäeva paiku.

Õunapuu vallutanud roniv hortensia.

Pojeng 'Thura Hires, istutatud 2015,

kuid õisi nägin esimest korda alles tänavu.

Taim pärineb Sulev Savisaare kollekstioonist.

Taustal piilub suureõieline tõnnike.

Minu üllatuseks elasid pojengid tugevad paduvihmad üsnagi hästi üle

ja nii mõnigi nendest õitseb veel siiani.

Pildil olev 'Angel Cheeks' lõpetas õitsemise alles paar päeva tagasi.

Kaunis veigela 'Red Prince' on tara vahelt välja trüginud,

sest aias tal päikesevalgust napib.

Ta on üks igavesti tubli õitseja, kes viimasel ajal õitseb peaaegu suvi läbi.

Õied kõnelevad enda eest.

Esiplaanil on suureõieline tõnnike, kellest mööda vaadata ei saa.

Õitseb pikalt ja on meeldivalt vähenõudlik.

Terrassiäärne peenar, kus laiutavad põõsasmaranad, astilbed ja harilik perovskia.

Olen väga rahul, et ei teinud sinna roosipeenart,

nagu alguses plaan oli.

Juba avavad ka esimesed päevaliiliad õisi.

Liiliate nimedes pole päris kindel. Osa neist on soetatud üsna ammu

Kloostrimetsa Puukoolist ja nad olid venemaist päritolu,

mistõttu on neid raske tagantjärele määrata.

Sel pildil peaks olema 'Italia'.

Sellel kaunitaril on nimi kahjuks kaotsi läinud.

 Peaks olema 'Mlechnyi Put'.

Aasia hübriidliilia 'Duble Fata Morgana'.

Esiplaanil on meserva iileks 'Blue Princess', istutatud 2001. Paar aastat hiljem sai talle kõrvale istutatud ka 'Blue Prince', et näeks rohkem punasid marju, kuid tõeliselt dominantse naisolevusena emane taim lihtsalt lämmatas isase oma kasvuga. Aga pika sooja kevade korral saab ilma isastaimetagi üsna rohkelt punaseid marju näha.

Iileksist paremal kõrgub harilik sarapuu 'Contorta'.

Aga mõistagi on ilutaimede kõrval palju tegemist ka potipõllumaal ja kasvuhoones. Esimesed tomatid saavad valmis ja kogu aeg käin vaatamas, kas tavalistel ja suvikõrvitsatel on mõni punn külge jäänud - nagu mu vaatamine midagi aitaks! Ning sirguvaid taimi silmitsedes tekivad ideed ja plaanid juba järgmiseks hooajaks.

Mingil ajal loobusin porgandipeenardest, kuid ühest telesaatest jäi meelde,

et porgandit võib kasvatada ka potis. Ja kuna ühe seemnetellimusega

tuli kingituseks kaasa ka pakk porgandiseemet,

külvasingi need potti: ei mingit muret rohimisega ja

esialgu tundub, et saaki saab hästi.

Tomatisaak paistab tulevat ikka tavapärane.

Pildil peaks olema minu jaoks uus sort 'Buket Sibiri'.

'San Marzano 3'.

'Mato' ja 'Verlioka'.

Kuna kõik taimed ei taha kunagi kuidagi kasvuhoonesse ära mahtuda,

siis olen avastanud, et tomateid saab edukalt kasvatada ka õues potis.

Viljade valmimisaeg on pisut hilisem, aga saaki annavad ikka kuni esimeste külmadeni.

Kõrgema kasvuga tomati saab suures potis edukalt toestada taimetoega.

Isegi tänavused külmad ööd ja paduvihmad pole saagikusele kahju teinud.

Roosiaeg

Roosid pakuvad suvel silmale ja hingele pikalt ilu ja rõõmu, tuues aeda rohesti magusat lõhna ning meelitades mesilinde ligi. Aja jooksul olen läbi põdenud korraliku roosivaimustuse ja kord oli mul aias sorte ligi viiskümmend. Praeguseks on neist enamikust järel vaid pildid. Aga paari aasta eest sõbranna roosiaeda külastades sain taas pisikese nakkuse ja nüüd on ronirooside kõrvale siginenud uuesti mõned peenraroosid. Et roosiilu nautida, peab nendega ka pidevalt tegelema ja eks sellepärast vahepeal nende kasvatamisest loobusingi. Nüüd püüan taas usinam olla😎

Roniroos 'Flammentanz'.

Tõesti võrratu ronija ja imeline pilgupüüdja.

Roniroos 'Bobbie James' - väärib oma pildiseeriat.

Üks väheseid lõhnavaid roniroose.

Pürib visalt kõrgustesse, kuid kuhu küll teda edasi suunata?

 Juba on tekkinud looduslik roosivärav, sest üks oks on leidnud tuge hiibapuult.

Õied justkui õunapuul, nagu sõbranna päris kena võrdluse tõi.

Roniroos 'Paul's Scarlet'.

Ei anna 'Flammentanzule' kuigivõrd alla.

Roniroos 'Rosengarten Zweibrücken'.

Istutatud peenrasse ja toetab teda taimetugi.

Kuigi eluiga tal alles paar aastat, jääb taimevõra talle juba napiks.

Õis on 'Rosengarten Zweibrückenil' tore väike valge südamikuga.

Ja taas on tegu lõhnava roniroosiga!

Põõsasroos 'Moonlight'.

Müüakse teda meil millegipärast roniroosina,

kuid tänavusel heal aastal küündib ta mul napilt pooleteise meetrini.

Pärast sooja talve on 'Moonlighti' kasv jõuline.

Õied on lõhnavad ja kaunilt mitmevärvilised.

Peenraroos 'Christopher Marlowe',

magusa lõhna ja jällegi toreda mitmevärvilise õiega.

Kuna mul päris eraldi roosipeenraid pole,

on siin talle kaaslaseks valge laialehine kellukas.

Peenraroos 'Fellowship', kelle õievärv suisa tõmbab pilgu endale.

Nagu näha, kipub teda tahmlaiksus kimbutama. 

Peenraroos 'Goldelse'.

Selline õievärv paneb mind alati õndsalt õhkama.

Peenraroos 'Munstead Wood'.

Läks tänavu väga vara õitsema ja vahepealsed vihmad kippusid talle liiga tegema,

aga ta pidas vapralt vastu.

Õis on tugeva täidlase lõhnaga.

Ohakalind

Eile õppisin uue linnu. Mitte et ma ohakalindu teadnud poleks - nime küll, aga välimuse järgi ära ei tundnud. Vaatasin aknast välja ja nägin jalgvärava taga toimetamas toredat värvilist lindu, kes meenutas väljanägemiselt natuke papagoid. Haarasin kaamera ja klõpsisin pildid kiiruga läbi akna. Alguses vaatas linnuke mulle kogu aeg otse otsa ega tahtnud kuidagi küljega poseerida, aga lõpuks soostus siiski. Oli suisa masendav, et kui aparaat ennast ära tervustas, oli linnuke teise koha peale keksinud. Kuid kannatus tasus ennast ära.

Uskumatult kena värvikirev sulestik!

Ohakalind kuulub vintlaste sugukonda.

Pojengid - tõelised suvekuulutajad ...

... sest nende õitsemisaeg jääb ikka kusagile jaanipäeva ja juunikuu lõpu perioodi. Kuid hetkel peab nende õitsemisest vist juba minevikus rääkima, sest eilsest saadik kallab hoolega vihma ja ehkki nii mõnegi pojengi õied panevad vee raskusele vastu, vajuvad põõsad vastu maad ja nende uhkus on kannatada saanud. Torkisin täna kõik põõsatoed maasse, aga karta on, et pojengide varred lihtsalt murduvad tugedel. Aga tore oli, et jõudsin kõik sordid ära imetleda ja ka fotograafi mängida. Aastati kipuvad eri sordid oma õisi erinevalt näitama ja nii on hea võrdlus olemas.
Pojengid taluvad hästi poolvarju, kuid liiga tiheda puu all jääb õitsemine kasinaks. Istutamisel panen neile istutusauku korraliku kompostmulla ja nii nad siis kasvavadki - edaspidi ma nendega suurt rohkemat ei tee, kui pikemal kuivaperioodil natuke kastan. Kuivanud lehed-varred lõikan maha tavaliselt alles kevadel.

Esiplaanil pojeng 'Angel Cheeks' ja taustal 'Bowl of Cream'.

Mõlemad kasvavad õunapuu all poolvarjus ja seetõttu on nende õitsemine alati teistest natuke hilisem.

Nagu ta nimigi ütleb, on tema õied nagu ingli õhetavad palged.

Pojengid 'Bessie' ja 'Minuet'.

Esimese õied esiplaanil on tänavu iseäranis suured ja vahused,

teisel tagapool jälle toredad kompaktsed tutid.

'Bessie' suurima õie läbimõõt küündis tänavu 25 cm ligi.

Pojeng 'Do Tell'.

Õie avanedes on selle värv intensiivne roosa, kuid tasapisi värv pleegib.

Pojeng 'Edulis Superba'.

Väidetavalt vanim aretatud rohtne pojeng meie aedades.

Pojeng 'Henry Bockstoce.

Vahepealse ümberistutuse tõttu oli tema nimega väike segadus, mis sai tänavu klaaritud.

Väga tugevate varte ja intensiivse punase õievärviga pojeng, kes püüab kõikide pilku.

Itoh-hübriidpojeng 'Goldmine'.

Vähemalt sellise nimega pojengi tellisin Elise Aiast, kuid kahtlus on, et sort on siiski teine.

Aga õied on imeliselt suured ja kollane värv on võrratu, seega mis seal ikka kurta.

Pojeng 'Paul M Wild'.

Kaunid pisut lillaka tooniga õied ja kõrge üsna tugevate vartega põõsas.

Nime järgi pojeng 'Raspberry Sundae', kuid on sügav kahtlus, et see ta pole.

Õis peaks olema tunuvalt roosam. Jällegi tellitud Elise Aiast. Üldiselt olen saanud sealt õiged taimed, aga tundub, et juhtub ka äpardusi.

Pojeng 'Red Grace'.

Väidetavalt on tal kõige kerajama kujuga õis.

No on küll päris täiuslik kera - pilt on tehtud nii-öelda kukla poolelt. 

Ja kui ülejäänud õied pudisesid vananedes laiali, siis üks hoidis ikka oma vormi ja

hakkas lihtsalt tasapisi pleekuma, tekitades toreda kunstiteose.

Pojengid 'Sarah Bernardt' ja tundmatu kõrge valge imeliselt magusa lõhnaga,

kes elab mu aias juba nõukaajast. Kahtlustan sordi nime 'Duchesse de Nemours',

aga minu pojeng on kasvult kõrgem ja õiel kollast südamikku pole, vaid õis on puhasvalge.

Pojeng 'Sarah Bernardt'.

Holland pidavat tootma teda ühe peamise lõikelillena ja

paraku juhtus praegu vihmaga nii, et ka minul sai temast vaasilill.

Tundmatu pojeng, kes on soetatud Calmia Istikuärist valge pojengina.

Õis ostus kergelt õhetavaks roosaks, lõhn on tal tugev ja põõsas kõrge kasvuga.

Omanik arvas, et ju ta on Sulev Savisaare kollektsioonist, sest temalt ta istikuid sai.

Kuid Savisaar ei söandanud temale nime pakkuda, öeldes, et täidisõieliste puhul on selline pimesi äraarvamine peaaegu võimatu. Aga minule on see pojeng üks vaieldamatu lemmik!

 

Pojengid 'Walter Mains' ja paremal 'Buckeye Belle', kelle õitsemist ootasin viis aastat.

Mõlemad on suhteliselt varajase õitsemisega.

Aga mõistagi näitavad oma ilu ka teised taimed ega jää sugugi pojengide varju.

Nipponi enelas 'June Bride'.

Mingi ime läbi on õnnestunud istutada ta soolopõõsana ja

ta on tõesti nagu suvesse eksinud lumekuhil, nagu teda Calmia Istikuäri kodulehel kirjeldatud on.

Põõsasroos 'Rhapsody in Blue'.

Kuna talve ju õieti polnudki, on tänavu roosid üldiselt väga tugeva kasvuga.

'Rhapsody' pole mul kunagi nii kõrge olnud - kõrgub üle pooleteise meetri.

Pargiroos, kes soetatud Kloostrimetsa Puukoolist.

Roos on nimetu, Kloostrimetsa Puukooli perenaise sõnutsi tal taluga kaasa tulnud,

seega päritolult päris vana.

Lustiverest pärit nimetu pargiroos, kes pürib visalt taevasse ja

kannatab samuti võrdluse lumekuhilaga välja.

Tavaline tuliliilia, kes elutsenud mu aias nii kaua, kui ennast mäletan.

Olen teda korduvalt ümber istutanud ja

vahepeal oma rumaluse tõttu temast peaaegu ilma jäänud.

Ei talu see liilia täispäikest, vaid tahab pigem varjulist kasvukohta!