Meenutustega sujuvalt suvesse

Jätkan ilutaimede lainel. Kui pojengid olid kohati õitsemisega tagasihoidlikud, siis roniroosid, iseäranis "Flammentanz", ja aed-päevaliiliad pakkusid erakordset silmailu. Viimaseid polegi näinud oma aias nii rohelt õitsemas. Püüdsin sedakorda ka võimalikult palju taimesid nende sordi nimega kokku viia.

Roniroos "Bobby James".

Üks väheseid ronijaid, kelle õied lõhnavad lummavalt.

 

Ja ronijana on ta nii tubli,

et on jõudnud hiibapuu tippu.

Roniroosi "Flammentanz" hiiglaslik vanik.

"Flammentanz" oma täies ilus. 

Roniroosid "Paul's Scarlet" ja "Põhjatäht".

Nii on nad teineteisele "käe" ulatanud.

Roniroos "Rosendorf Steinfurth" kogub järjest jõudu ...

... ja pakub imelist värvide mängu.

Roniroos "Rosengarten Zweibrücken".

Pojeng "Paul M Wild".

Vaade roniroosile, kes kasvab kenasti toe najal peenras.

Vahel on tore vaadelda aeda nurgast,

kus satud seisatama harvem.

Ka tavalised liiliad püüdsid pilku ja trügisid pildile. Aastate jooksul on neid kogunenud ikka üksjagu. Mõni peab paremini vastu kui teine ja endalegi oli mõni üllatus. Täidisõielised liiliad on ühed vanemad. Olen neid aeg-ajalt ümber istutanud. Ühele uus koht ei sobinud ja arvasin, et ta on aiast kadunud, kuid oh imet, kui ta aastaid hiljem vana koha peal äkki taas õitsema hakkas. Vaat siis seda taimede vastupidavust!

Aasia liilia "Fusion".

Aasia liilia "Grand Cru".

Tubli õitseja ja üks vanemaid sorte aias,

kuid nimi on kahjuks unustushõlmas.

Kunagi sai aianduspoest peoga lahtisi sibulaid ostetud

ja tänaseni muudkui paljunevad.

Aasia liilia "Tigerplay".

Täidisõieline liilia "Double Fata Morgana".

Täidisõieline liilia "Elodie" nagu vesiroos.

Aastaid tagasi istutasin ta teise kohta,

kuid tema arvas, et hea siingi ja

võitleb nüüd oma koha eest hostaga.

Täidisõieline liilia "Red Twin".

Vahepalana paar kesksuvist peenart, kus mulle meeldib sageli kontraste luua.

Ning nüüd siis aed-päevaliiliate juurde, kes õitsesid sel suvel tõesti erakordselt rohkelt ja ka pikalt.

Aed-päevaliilia "Arctic Snow".

Aed-päevaliilia "Gentle Shepherd".

Aed-päevaliilia "Green Flutter".

Aed-päevaliilia "Chicago Sunrise".

Aed-päevaliilia "Mildred Mitchell".

Aed-päevaliilia "Night Embers".

Aed-päevaliilia "Summer Wine".

Veel kord "Summer Wine".

Aed-päevaliiliad "Prairie Blue Eyes" (sinkjaslilla) ja

"Sammy Russell" (tumepunane).

Aed-päevaliilia "Pink Charm".

Aed-päevaliiliad "Custard Candy", "Elegant Candy"

ja Daring Deception" (esiplaanil tumeda südamikuga).

Elulõng "Ville de Lyon" ja

allnurgas piilumas aed-leeklill "Sweet Summer Surprise".

"Ville de Lyon" suutis tänavu õitseda suisa kolm korda.

Augustis kippusid vihmad lillepõõsaid lamandama.

Praegu, mil panen pilte blogisse, võtab sügis tuure üles, paitades taimi kord päikesega ja siis jälle kostitades rahega.

Rahe septembri lõpus.

Sellist pilti pole veel varem aias näinud.

Pildilisi meenutusi kevadest

Pole parata, kevad ja suvi möödusid nii, et pilte jõudsin teha ja aeda nautida, kuid blogini käsi ei ulatanud. Aga kui juba fotosid sai meenutuseks klõpsitud, siis tuleb need ka üles panna.

Ega midagi väga uut pole, kuid ikka näen aeda ja taimi natuke teisest vaatenurgast ning hea võrrelda, kuidas nad aastatega edenevad ja muutuvad.

Middendorffi veigela on läinud iga aastaga uhkemaks ja

kliima soojenemise märgina teeb suve lõpupoole veel

teisegi tagasihoidliku õitsemise.

Taas on mu aeda elama jõudnud ahtalehine pojeng,

keda tuli kaua otsida.

Tulbid õitsesid rohkelt ja millegipärast köitsid nad mind tänavu oma õitega, mis lähemal vaatlemisel on oma värvikombinatsioonides ääretult huvitavad. Loodetavasti said neile õiged nimed juurde.

Tulp "Golden Artist".

 

Tulp "China Town".

Tulp "Queen of Night".

Tulp "Spring Green".

Kui õunapuu all istun ja kohvi joon,

avaneb selline vaade.

Sõbranna kinkis üheksa aastat tagasi rododendroni,

aga too õitses ikka üsna nirult.

Kuid pärast sõbranna lahkumist puhkes ta äkitsi üleni õide.

Taastatud lupiinipeenar.

Pojengid õitsesid keskmiselt hästi. Mõni rikkalikult, mõni vähem rikkalikult, kuid neid sorte oli vist ainult kaks, kes üldse õit ei näidanud.

Itoh pojeng "First Arrival".

Ja veel kord "First Arrvival".

Itoh pojeng "Goldmine".

Selle pojengi õit ootasin aastaid ja nüüd lõpuks nägin ära,

kuid oma nimega "Purple" see kokku ei klapi.

Itoh pojeng "Yellow Crown".

Kunagi oli neid kaks põõsast, aga kuna tema

küll imelised täidisõied paistavad lehemassi seest halvasti välja,

siis läksid nad kahjuks likvideerimisele.

Kuid ühe poja jätsin alles ja tänavu nägin taas õisi.

Kollane puispojeng, kelle nime kahjuks ei tea. Taas üle kahekümne õie.

Praegu pole puukoolides ega istikuärides enam puispojengi müügil näinud.

Vahe itoh pojengiga siis selles, et puispojengil ei kao varred talveks,

vaid ta viskab lihtsalt lehed maha.

Pojeng "Buckeye Belle".

Pojeng "Coral Fay".

Pojeng "Henry Bockstoce" oma hiiglaslike õitega.

Pojeng "Raspberry Sundae".

Liblikas Admiral.

Pojeng on nimelist soetatud samuti "Raspberry Sundae",

kuid tegelikult on tegu mingi tundmatu sordiga.

Külmad möödas ja päike paistab

Uus hooaeg on täies hoos. Nüüd pole muud, kui tuleb kätele valu anda, nii et keel vestil. Kuid nõndamoodi on ju igal kevadel: ei taha see soe mitte tulla ja kui siis ükskord tuleb, ei oska kohe kusagilt pihta hakata, sest kõike on vaja korraga teha.

Siiski on praeguseks juba osa taimi istutatud ja osa veel ootel ning põõsasuba alles tärkamas. Kartul on mullas, kõrvitsad peenras ja lattuba sirgumas.

Vaatamata talvisele kõvale külmale jäid pooled lehtkapsad ellu.

Neid hoian nii kaua, kuni uued saavad istutamisvalmis -

see juhtub õige pea.

Paprikataimed elavad juba oma majas.

Näha on ka ise tulnud petersell ja toas aknalaual

talve üle elanud rosmariin. Viimane õnnestus viimasel hetkel päästa tänu Eva Luigase nõuandele. Mõtlesingi, et varem on ju rosmariin ellu jäänud, aga sedakorda panin ta liiga sooja - tuli tõsta jahedamasse kohta.

Samuti on suurem osa tomatitaimi kasvuhoonesse kolinud.

Kurgitaimed on veel ootel

ja peeditited tahavad õue peenrale saada.

Iluaias olen talvekahjud üle vaadanud ja ausalt öeldes on neid õnneks üsna vähe. Mina muretsesin peamiselt pojengide ja peenrarooside pärast, keda ma üldse ei kata. Mõni pojeng on tõesti tavalisest nigelam, kuid siiski elus, ning roosid on samuti kõik elu juures. Neid olen alati valinud talvekindluse järgi.

Näiteks Kordese põõsasroos "Moonlight" säilis kenasti

ja on isegi vaat et üle põlve kõrge.

Aga aia üks vanemaid põõsasroose "Rhapsody in Blue"

on koguni peaaegu rinnuni.

Traditsioonilised kevadekuulutajad püvilill...

... ja õevane murtud süda.

Ning tulbiaeg on lõppemas. Igasugu värvilised ja kirjud tulbid on kaunid, kuid päris tore on punaste ja kollaste tulpide õite sisse piiluda.

Vanad tulbid on ikka väga vastupidavad.

Nemad on istutatud aeda möödunud sajandi

kaheksakümnendate teisel poolel.

Tulp nagu mooniõis,

kuid kahjuks on see viimane sordile omane õis -

nii nende tänapäeva sortidega on.

Üks selline vahva karvane tegelane,

kes ilmselt ka möödunud sajandist.