Varajased õitsejad

Kuna tänavu kevadel on olnud juba palju lämbet suvesoojust, näitavad nii mõnedki taimed iseäranis varakult õisi. Jalutasin taas kaameraga aias.

Kollane puispojeng on tänavu varajane ja erakordselt õiterohke - lugesin kokku 38 õit. Korra on ta ümber istutatud ja ta võttis uue natuke varjulisema koha hästi omaks. Soetatud sai see taim 2006. aastal, mil sedasorti pojengid olid alles uus nähtus ja istikuäri müüski seda lihtsalt nimetu kollaseõielise Jaapani puispojengina.
 

Lupiinid on samuti aias korra kolinud ja elutsevad jõudsalt. Saavad ka lauspäikeses hästi hakkama.
 

Longusõieline ehk Prestoni sirel ja nipponi enelas 'June Bride'. Istutatud vastavalt 2007 ja 2005.

Kuid enelaga oli see tore lugu, et oma endises kohas hakkas ta hirmsasti laiutama ja kuna uue koha leidmisega oli raskusi, otsustasin ta ära anda - kahjuks soovijat ei leidnud. Nii ootas ta kevadel, juured taeva poole, oma maise teekonna lõppu, kui äkki märkasime, et ta hakkab pea alaspidi asendis vapralt lehte minema. No mis seal ikka, kui elutahe nõnda suur, tuli talle uue koha otsimisega rohkem pingutada ning praegu on tal avar kasvukoht, kus ta saab toredate õiekaartega uhkeldada.
 

Enelas 'June Bride' paar päeva hiljem uhkes õiteehtes.
 

Pisikeste titeroosade õite ja imelise lõhnaga pargiroos, mis jõudis mu aeda samast naabruskonnast hää tuttava aiast. Nime ei tea, pärit sügavast nõukaajast.
 

Pojeng 'Primavere', istutatud umbes 2007.
 

Pojeng 'Coral Fay', istutatud 2007.

Kuna elutseb varjus, on ta seni olnud üsna tagasihoidlik õitseja, kuid väga visa.
 

Minu jaoks nimetu varajane tumepunaste õitega pojeng, kes pärit jällegi sügavast nõukaajast.

Siberi iirised ja kaselehine enelas 'Tor'. Viimane sai kolm aastat tagasi terrassi ümberehituse tõttu maani maha nuditud, kuid praeguseks on ta jälle ilusasti taastunud.
 

Väikeseleheline sirel. Tore kompaktne põõsas ja ülitugeva, suisa uimastava lõhnaga õied ning põõsake on nagu roosa vahukuhil.
 

Kollaseleheline ebajasmiin ja väikeseleheline sirel.
 

Pole küll õitseja, kuid kuidagi kutsus pilti tegema. Nulg, kes pidavat olema meie oludes kõige kiirema kasvuga okaspuu, ja kasvu kiiruse suhtes ei saa tõesti nuriseda.
 

Veigela 'Nana Purpurea'.
 

Varajane veigela.
 

Veigela 'Red Prince'.

Vaat tema on tubli ja õitseb peaaegu kogu suve.
 

Ning lõpetuseks roniroos 'Põhjatäht', kes tavaliselt õitseb südasuvel, praegu aga on majaseina ääres juba hulga õiepungi avanud. Üks hiiglama vahva roniroos, kes ei karda külma ega kuuma ning vohab hullumoodi.

Kevad aknalaual

Natuke hiljaks jäänud jutt maitserohelisest aknalaual, aga võib-olla ka mitte, sest tegelikult võib neid taimi istutada aknale potti aasta ringi. Minul on hea näide salveist, mille ostsin paar aastat tagasi jõulude paiku ja see taimeke õnnestus aknalaual säilitada kevadeni ning nüüd elutseb ta mul edukalt aias peenral. Jutt pole iseenesest midagi uut, kuid ikkagi miskit minu kogemustest.

Seemnetest kasvatamine nõuab aega ja sestap kasutan ära kaubanduses suuremates või väiksemates pottides müüdavaid taimi. Üldiselt jõuavad enam-vähem kõik taimed lõpuks aknalaualt potist peenrasse, kuid kel seda võimalust pole, elutsevad taimed tänulikult kogu aeg aknal. Salatit, tüümiani, basiilikut jne, mida müüakse tillukestes pottides kilesse pakitult, on hea ümber istutada nii, et lõikad natuke kilet poti ümbert ära, siis eemaldad ettevaatlikult poti (mina lõikan vajadusel ka selle katki, et taimejuuri mitte lõhkuda) ja istutad taime koos kiletuutuga, et taim esimese ehmatusega laiali ei vajuks. Järgmisel päeval võib juba tuutu eemaldada.
Siiski kõige tulemusrikkam on talitada niiviisi alates märtsikuust, kui jagub juba piisavalt päikest.

Veel mõni aasta tagasi trügis mul ühes potis päris mitu eri sorti. 

Praegu piirdun paari taimega: basiilik ja salat.

Maikuu fotosessioon aias

Kaamerasilma ette jäid peamiselt tulbid, aga ka mõni muu taim. Tulpide nimedel juba ammu järg käest ja olen leppinud nii, et aeg-ajalt neid lihtsalt kaob ja siis soetan jälle uusi juurde. Nad toovad kevadesse toredasti värve.

See roosa valge äärega tulp on elutsenu aias juba sügavast nõukaajast peale. 

 See võõrasema ehk aedkannike on tubli isekülija.

Õevane murtudsüda. 

Roosa toomingas õitseva ploomipuu taustal.

 

Roosa toominga õis.

 

Talve üle elanud ja kevadel jõudsalt kosunud lehtkapsas.

Küllap asendan ikka noorte taimedega, sest nad kipuvad õitsema minema nagu järgmise aasta petersellid.

Suurnokk-vint

Täna hommikul poseerisid mul aias vähemalt kolm suurnokk-vinti. Linnukesi olin enne näinud, kuid nüüd haarasin ka kaamera järele ja tegin mõne klõpsu (läbi aknaklaasi) ning siis ka kindlaks nende nime. Linde on meil alatasa aias tegutsenud üsna rohkelt, aga edaspidi hakkab neid tõenäoliselt nägema veelgi rohkem, sest meie lähedal asuvas metsas otsustati teha "hooldusraiet", mis paraku tähendas seda, et sisuliselt võeti kogu alusmets maha (rohkem kui poole sajandi vanused toomingad, pajud, lepad jne) ja linnukestel pole seal enam süüa ega pesitsuspaiku ning nii tulevad nad kõike seda otsima vanemate traditsioonidega aedadest.

Varakevadised õitsejad

Varakevadel, kui muru on alles üsna hall ja puudelgi pungad väikesed, rõõmustavad aias silma kõiksugused väikesed värvilaigud: alguses lumekupud, lumeroosid, siis lumi- ja märtsikellukesed, krookused, sillad, priimulad jne. Hiljuti olen avastanud enda jaoks kirgaslille, kes võib muru sees muretult laiutada, ja puškiinia, kellel tundsin magusat meelõhna.

Sinine kirgaslill 'Lilac Mist'

Sinine kirgas lill 'Blue Mound'

Sinine kirgaslill 'Kloostrimetsa'

 

Ise mu aeda tee leidnud ja nüüd häbitult laiutavad kuldtähed ja lõokannused.

 

Harilik puškiinia

 

Lambasalat

Õige nimi on sel taimel põldkännak ja kohtab teda ka põldsalati nime all. Selle seemned leidsid mõniaeg tagasi tee minu juurde ja olen teda nüüdseks kasvatanud juba aastat kolm. Poeriiulist olin seda salatit ostnud, aga kuna taim ise on üsna pisike, kahtlesin tema peenras kasvatamises. Ning tegelikult olengi jäänud võib-olla mugavusest selle juurde, et kasvatan lambasalatit ainult karbis aknalaual või kasvuhoone riiulil, sest pole lihtsalt näinud mõtet teda õue peenrasse panna.
Tänavu külvasin seemned märtsi viimasel nädalal ja praeguse võiks juba saaki koristada. Taim on tore sellepoolest ja tulebki mullast tõmmates välja pisikese puhta juurega ning ainsaks vaevaks on see juureke ära näpistada ja ongi taim söömiseks valmis. Kui nüüd see saak saab koristatud, teen karpidesse kohe järgmise külvi ja nii saab hooajal mitu saaki.
Veel teavet saad lugeda siit.