Päikest palju, sooja vähe

Alustaksin siis sellest, et ilmataat on jaganud kevadel päikest lahkelt, seevastu soojaga on olnud kitsi. Loodus ja taimed edevevad visalt, aga siiski, küll väheke aeglasemalt, olen kevadisi toimetamisi teinud.

Köögiaknal varsseller ja porrulauk veeklaasis

ning basiilik potis.

Basiilik tõuseb seemnest aeglaselt ja teinekord pirtsakalt.

Kuid poes on ju taimede tõusmed müügil.

Üks karp tõusmeid...

... ja seitse potti basiilikut.

Nagu ikka, paprikad külvasin märtsi alguses ja

mai alguseks on taimed tänu rohkele päikesele juba suured,

kuid isegi kasvumajas on nende jaoks veel jahe.

Ka tomatitaimed kippusid juba päris varakult

toas aknalaudadel vohama.

Seega on nad juba mitu nädalat kasvumajas aklimatiseerumas.

Kui vaid tuleks natukenegi rohkem sooja,

sest nad igatsevad väga maha istutamist.

Kartul pistis pika ootamise peale aprilli lõpus potis ninad mullast välja

ja praeguseks on juba osa mullatud.

Redis tõusis väga visalt - lihtsalt oli külm -

ja praegu mai alguses hakkab alles vilju moodustama.

Salatit jälle nagu muru - see rõõmustab.

Talv oli külm ja tegi iluaias omajagu kahju, aga siiski tundub, et päris välja pole ükski taim läinud. Iseasi, kui hästi nad kasvu uuesti sisse võtavad. See jutt kehtib iseäranis rooside kohta - osa neist tuleb päris maani maha lõigata. Kuid eks aeg annab arutust.

Koerliblikas näitas end juba märtsis.

Peitepilt: varblane roosipõõsas.

Neile meeldib seal väga.

Õunapuul oksi lõigates jäi silma kuradipuu lehepung kui lihasööja.

Lilleilu juba jagub.

Need tulbid, mille sordi nime kahjuks ei tea,

on vastu pidanud juba pea pool sajandit.