Natuke potipõllundusest ja kartulikasvatusest

Vahepeal on talve peenras üle elanud lehtkapsas jõudnud peenralt purki ja uued noored taimed edenevad juba jõudsalt. Peenramaa pole mul küll suur, kuid leidub seal nii mõndagi. Aastate pikku on siginenud peenrakastidesse ürte, kes on paar viimast talve kenasti üle elanud, ja maitserohelise peab ka ikka oma peenralt kätte saama. Üle pika aja katsetan suvikõrvitsa kõrval ka tavalist kõrvitsat ning mõnes lillepotis ja -kastis on hoopiski lillede asemel basiilikud ja kartul. Kindel koht on alati nii põõsas- kui ka lattubadel.

 

 Peenras talve üle elanud lehtkapsast sai noppida toidulauale kogu kevade.

 

Tõmbasin lehtkapsa juurikatega üles ja panin veeämbrisse, kus ta säilis veel mõnda aega.

Kõrval tünnist piiluvad kartulipealsed.

 

Kahes kastis põllumaa. Ühes kastis elutsevad pune, tüümian, aniis-iisop, salvei, lehtkapsas- ja -peet, sibul ning till, lehtpetersell ja -seller. Lilleredelil sirguvad lattoad. Teises kastis kasvavad suvikõrvits, lehtsalat, sibul ja põõsasoad.
On veel ka üks kitsam peenar, kuhu sidrunmelissi (all vasakul nurgas) ja mündi kõrvale tegin ruumi kõrvitsatele.

 Basiilikud sobivad hästi nii lillepotti …

 

… kui ka -kasti. Seal on kõike: kaneel-, sidrun-, magus-, harilik ja salatilehine basiilik.

Tänavune leid on kahtlemata salatilehine basiilik, kelle lehed on tavaliste kõrval suisa hiiglaslikud ja mõnusalt vürtsikad.

Ka kartul pakub lillepotis silmailu ja vast juba suve keskel saakigi. Ei ole tegu mingi varajase sordiga, vaid võtsin keldrist lihtsalt mõne idudega mugula.

Kartuli nõus kasvatamisest vast niipalju, et kuna kartul kasvab nii-öelda ülespoole, siis alguses panin poti põhja umbes 10 cm paksuse kihi mulda, selle peale mugulad ja siis kerge kiht mulda peale. Edasi, kui ilmusid võrsed, hakkasin neid tasapisi nende sirgudes muldama, kuni pott sai mulda täis. Tünnis toimisin samamoodi, ainult et selle põhja läks kõigepealt väike kiht kompostijäätmeid, siis muld, mugulad ja uuesti muld. Praeguseks olen jõudnud muldamisega peaaegu üles tünni servani välja. Pealsed võivad venida sügiseks üsna pikaks, kuid sellest ei tasu heituda.
Mullu alustasin tünnis kartulite kasvatamisega peale tünni keskkohast ja ka üsna hilja - juuni alguses -, kuid viiest katulist saime siiski mäletamist mööda kahe kilo ringis saaki (neli söögikorda). Tänavu sai kartulid mulda pandud õigel ajal mai alguses ja püüan ka saagikoristusega mitte kiirustada. Igatahes põnev on oodata tulemust!