Kevadised katsetused
Õieilu on küllaga. Õunapuude õitsemine liigub tasapisi lõpupoole ja kevadlilled peenardes koguvad hoogu. Õied meelitavad ka väikesi linde ligi ja ühe pildi lisan siiagi.
"Sügisjoonik" ja roniv hortensia eksisteerivad kenasti koos,
luues kaks fronti. Tea, kas aia üks vanimaid õunapuid
olekski ilma tüve kaitsva hortensiata veel elus?
"Liivika" kasv on tagasihoidlik,
kuid tänavu on ta suisa õievahus.
Oksad nagu pikad õievanikud.
Karmiinleevikesi on sel aastal tõsiselt palju.
Niimoodi ta õunapuu otsas lõõritas.
Aga katsetustest siis. Mitte et need oleksid midagi uut ja revolutsioonilist, kuid järgemööda katsetan oma taimekasvatuses võtteid, mida reklaamitakse. Eks see selgub, kuidas läheb.
Esiteks otsustasin proovida müügil olevaid turbakassettidega minikasvuhooneid taimede ettekasvatamiseks. Võin juba öelda, et mulle isiklikult need ei sobi, ning edaspidi eelistan ikka tavalisi potte või muid anumaid.
Sellised ma siis ostsin. Esiteks on raske märkida taimede nimesid, kui erinevaid sorte palju. Teiseks pole kaanel ühtki õhuauku, need tegin ise, sest ega taimi siis õhuta saa jätta ja vesi tahab ju ka aurustuda. Kolmandaks tärkasid taimed minu meelest aeglasemalt kui tavalises potis ja siis peab nad väga kiiresti ümber istutama, sest juurikad trügivad kassetist välja. Pärast ümber istutamist jäid taimed ikka alguses kuidagi kiduramaks.
Kuna üks kasvuhoone on suurtele kastanipuudele väga lähedal ja nende juurikad trügivad peenardesse ning neid on vaja igal aastal välja kaevata, otsustasin eksperimenteerida kasvukottidega.
Kasvukott tuleb poest täiesti kokku pressituna, nii et seda tuleb enne kasutusele võtmist kõvasti peksta ja saputada, et muld kohevaks saada. Kui taim tahab sügavamat mulda, siis võib kaks kotti teineteise peale panna. Leidsin sellise õpetuse.
Mullu kasvatasin õues tavalises prügikotis kõrvitsat ja temale seal meeldis.
Ühte kotti istutasin juba paparikad.
Teine ootab kurgitaimi.
Ning veel. Kuna praegu promotakse lambavilla tubli väetise ja niiskusehoidjana, siis seda temaatikat uurides selgus, mis ka üsna loogiline, et koerakarv käitub samamoodi. Seega, kuna koerakarva on mul palju, siis tegingi mõned nii-öelda koerakarvapotid.
Kiht mulda poti põhja, siis õhuke kiht koerakarva, mille näppisin kergelt mullaga läbi, ja seejärel ülejäänud muld. Ühte potti läks koerakarv hiljem. Lihtsalt matsin tutsud pealmise mullakihi sisse. Esialgu tundub tomatitele seal meeldivat.
