Külmad möödas ja päike paistab

Uus hooaeg on täies hoos. Nüüd pole muud, kui tuleb kätele valu anda, nii et keel vestil. Kuid nõndamoodi on ju igal kevadel: ei taha see soe mitte tulla ja kui siis ükskord tuleb, ei oska kohe kusagilt pihta hakata, sest kõike on vaja korraga teha.

Siiski on praeguseks juba osa taimi istutatud ja osa veel ootel ning põõsasuba alles tärkamas. Kartul on mullas, kõrvitsad peenras ja lattuba sirgumas.

Vaatamata talvisele kõvale külmale jäid pooled lehtkapsad ellu.

Neid hoian nii kaua, kuni uued saavad istutamisvalmis -

see juhtub õige pea.

Paprikataimed elavad juba oma majas.

Näha on ka ise tulnud petersell ja toas aknalaual

talve üle elanud rosmariin. Viimane õnnestus viimasel hetkel päästa tänu Eva Luigase nõuandele. Mõtlesingi, et varem on ju rosmariin ellu jäänud, aga sedakorda panin ta liiga sooja - tuli tõsta jahedamasse kohta.

Samuti on suurem osa tomatitaimi kasvuhoonesse kolinud.

Kurgitaimed on veel ootel

ja peeditited tahavad õue peenrale saada.

Iluaias olen talvekahjud üle vaadanud ja ausalt öeldes on neid õnneks üsna vähe. Mina muretsesin peamiselt pojengide ja peenrarooside pärast, keda ma üldse ei kata. Mõni pojeng on tõesti tavalisest nigelam, kuid siiski elus, ning roosid on samuti kõik elu juures. Neid olen alati valinud talvekindluse järgi.

Näiteks Kordese põõsasroos "Moonlight" säilis kenasti

ja on isegi vaat et üle põlve kõrge.

Aga aia üks vanemaid põõsasroose "Rhapsody in Blue"

on koguni peaaegu rinnuni.

Traditsioonilised kevadekuulutajad püvilill...

... ja õevane murtud süda.

Ning tulbiaeg on lõppemas. Igasugu värvilised ja kirjud tulbid on kaunid, kuid päris tore on punaste ja kollaste tulpide õite sisse piiluda.

Vanad tulbid on ikka väga vastupidavad.

Nemad on istutatud aeda möödunud sajandi

kaheksakümnendate teisel poolel.

Tulp nagu mooniõis,

kuid kahjuks on see viimane sordile omane õis -

nii nende tänapäeva sortidega on.

Üks selline vahva karvane tegelane,

kes ilmselt ka möödunud sajandist.