Kõle juunikuu

Juunikuu ilm oli küll kõle ja vihmane, aga suurem osa taimi siiski nautis seda. Aed on lopsakas ja kui külm vihm lamandaski natuke põõsaid, siis pärast tuulutas tuul nad uuesti püsti. Aga ega need viieteistkümne kraadi kanti jäänud temperatuurid suve meenutanud. Jaanilaupäeval sai kenasti tule teha ja natuke grillida, kuid vihm taeva ei jäänud.

Väikesel nii-öelda põllumaal hoidsin taimed soojas ja kaetud, aga esialgu tundub, et saak nihkub hilisemaks, sest jahedus hoidis arengut tagasi.

Mõningaid pilte varasematest õitsejatest juunikuus ka.

Südajas ehk südajalehine aktiniidia.

Alles valgete lehtede varjus on imemagusalt lõhnavad õied,

mis meelitavad ligi mesilasi,

kes panevad põõsa sumisema nagu mesipuu.

Põõsasmaran 'Primrose Beauty' tegi tänavu esimesed õied

kohe päris vara ja nüüd on täisõies.

Oma värvide ja lõhnaga lummavad lupiinid.

Kurdlehised roosid, keda ei väsi imetlemast,

toredasti teineteise kaisus.

Väikese heleroosa õiega roos on kui õhetav pilv.

Sügise poole asenduvad õied veinipunaste viljadega.

Siberi iiris, kes näitab sel hooajal esimest korda

oma tõelistelt kaunist sügavsinist õievärvi.

Pojengide seas üks varasemaid õitsejaid 'Ljudovica'.

Pojengide seas üks vanemaid sorte 'Edulis Superba',

kes on praeguseks avanud peaaegu kõik õied.

Taamal näha juba õisi lahti ajav kolkvitsia.

ITOH-pojeng 'First Arrvival' avab oma õisi üksteise järel,

pakkudes pikalt silmailu.

Kes lõikab noorte kurgi- ja oataimede varred läbi?

Või kapsaste või muude noortaimede varred - nii kui noa või kääridega? Ega ma eestikeelset materjali selle kohta leidnud, kuid inglise keeles kutsutakse seda pahalast cutworm'iks ehk lõikeussiks. Tegu on tegelikult mingiste ööliblikate röövikutega, kes elavad päeval mullas ja öösel tulevad pinnale pahandust tegema. Cutworm'i guugeldades leiab soovitusi, kuidas taimi kaitsta (näiteks), ja ega need erinegi suurt nendest meetoditest, mille oma peaga välja mõtlesin.

Üks hea vahend on puutuhk, mis tuleks taimede ümber mullale puistata. Kurkide puhul see mul aitab, aga põõsasubade puhul ei paistnud toimivat. Seega nende puhul vähemalt mullu toimisid väga hästi paberist rõngakesed varte ümber.

Väga mugav on kasutada liimiga märkmepabereid.

Lõikasin nendest umbes 2 cm laiused ribad, nii et ühte otsa jäi liim,

ja seejärel oli need hea oataime varre ümber rõngana kokku vajutada.

Paberi alumise serva püüdsin suruda tihedalt vastu mulda.

Kevadised katsetused

Õieilu on küllaga. Õunapuude õitsemine liigub tasapisi lõpupoole ja kevadlilled peenardes koguvad hoogu. Õied meelitavad ka väikesi linde ligi ja ühe pildi lisan siiagi.

"Sügisjoonik" ja roniv hortensia eksisteerivad kenasti koos,

luues kaks fronti. Tea, kas aia üks vanimaid õunapuid

olekski ilma tüve kaitsva hortensiata veel elus?

"Liivika" kasv on tagasihoidlik,

kuid tänavu on ta suisa õievahus.

Oksad nagu pikad õievanikud.

Karmiinleevikesi on sel aastal tõsiselt palju.

Niimoodi ta õunapuu otsas lõõritas.

Aga katsetustest siis. Mitte et need oleksid midagi uut ja revolutsioonilist, kuid järgemööda katsetan oma taimekasvatuses võtteid, mida reklaamitakse. Eks see selgub, kuidas läheb.

Esiteks otsustasin proovida müügil olevaid turbakassettidega minikasvuhooneid taimede ettekasvatamiseks. Võin juba öelda, et mulle isiklikult need ei sobi, ning edaspidi eelistan ikka tavalisi potte või muid anumaid.

Sellised ma siis ostsin. Esiteks on raske märkida taimede nimesid, kui erinevaid sorte palju. Teiseks pole kaanel ühtki õhuauku, need tegin ise, sest ega taimi siis õhuta saa jätta ja vesi tahab ju ka aurustuda. Kolmandaks tärkasid taimed minu meelest aeglasemalt kui tavalises potis ja siis peab nad väga kiiresti ümber istutama, sest juurikad trügivad kassetist välja. Pärast ümber istutamist jäid taimed ikka alguses kuidagi kiduramaks.

Kuna üks kasvuhoone on suurtele kastanipuudele väga lähedal ja nende juurikad trügivad peenardesse ning neid on vaja igal aastal välja kaevata, otsustasin eksperimenteerida kasvukottidega.

Kasvukott tuleb poest täiesti kokku pressituna, nii et seda tuleb enne kasutusele võtmist kõvasti peksta ja saputada, et muld kohevaks saada. Kui taim tahab sügavamat mulda, siis võib kaks kotti teineteise peale panna. Leidsin sellise õpetuse.

Mullu kasvatasin õues tavalises prügikotis kõrvitsat ja temale seal meeldis.

Ühte kotti istutasin juba paparikad.

Teine ootab kurgitaimi.

Ning veel. Kuna praegu promotakse lambavilla tubli väetise ja niiskusehoidjana, siis seda temaatikat uurides selgus, mis ka üsna loogiline, et koerakarv käitub samamoodi. Seega, kuna koerakarva on mul palju, siis tegingi mõned nii-öelda koerakarvapotid.

Kiht mulda poti põhja, siis õhuke kiht koerakarva, mille näppisin kergelt mullaga läbi, ja seejärel ülejäänud muld. Ühte potti läks koerakarv hiljem. Lihtsalt matsin tutsud pealmise mullakihi sisse. Esialgu tundub tomatitele seal meeldivat.

Ja külm jätk kevadele

Harilik toomingas 'Colorata'.

Tavatult soojale aprillikuule järgnes päris külm mai. Loodus edenes ja taimed aknalaudadel samuti, kuid kasvuhoonesse neid veel istutada ei saanud. Ootasid vaesekesed päris pikka aega oma pisikestest pottidest suuremasse mulda saamist. Kuid nüüd lõpuks hakkab asi edenema ja nädala jagu on juba soojemat ilma olnud.

Natuke tavalist pildilist materjali sellest, kuidas tänavu kevadel on läinud.

Tulbid ja priimulad pakuvad juba mõnda aega silmailu.

Veel paar nädalat tagasi ootasid tomatid kasvuhoones

kilemajas istutamist. Külma kaitseks tõmbasin kilemajale

ka katteloori ümber.

Praeguseks on istutatud nii tomatid...

... kui ka paprikad.

Kasvuhoones on roheline sibul juba päris kenake ja

spinat-ruutlehik külvas end nagu muru.

Kartulite ülestulek kasvuhoones pottides võttis külma tõttu

päris kaua aega, aga nüüd kasvavad nad mis mühiseb.

Nemadki on õue kolitud.

Lehtkapsas pidas talve uhkelt vastu.

Petersellile ja lehtsellerile meeldis soe talv väga.

Jõudsalt kasvab ka püsisibul - tore taim, kel lehed lamedad,

aga maitseb nagu sibul ikka.

Soe kevade algus

Nii ongi, kena üsnagi päikeseline kevade algus. Aed on üleni täpistatud varakevadiste lilledega.

Igal pool krookused nii rohu sees...

... kui samblapadjas.

Lumekupumeri, milles suplevad märtsikellukesed.

Ja lumeroos on oma õievärvi vahetanud.

Nii ma neid uusi ilmakodanikke aiast avastan:

nulu all on kolm jugapuutitte, kellest üks siin pildil.

Ei mäleta talve, mil kasvuhoones poleks muld läbi külmunud,

aga just nii möödunud talvel juhtus ja

salat jäi koos umbrohuga ellu ning kogub nüüd jõudu.

Päike on pannud ka külvatud taimed aknalaudadel hoogsalt edenema.

Redise tõusmed on praeguseks juba söödud.

Esimesed paprikad pistsid oma ninad mullast välja

täpselt kaks nädalat pärast külvi ja tahavad varsti pikeerimist.

Viimased on aga alles ärkamas.

Nagu alati, olid tomatitel juba viie päevaga ninad mullast väljas.

Esimesed on juba ümbergi istutatud.

Uus hooaeg ja esimesed seemned mullas

Polegi seekord õiget talve olnud ja juba veebruari alguses õitses lumeroos täiega ning lumekuppude õied näitasid ka värvi.

Eile sai uus hooaeg avapaugu paprikaseemnete külviga. Panin maha need, mis olid, kuid tellisin seemneid juurde ka. Sain tunda, et ka rohenäppudele on elu tunduvalt kallimaks läinud. Uskumatu, kui palju seemned maksavad! Huvitav, palju siis veel taimed maksma hakkavad?

Kõiki sorte maha ei pannud. Eelistan pikliku või väikese viljaga sorte,

sest need tunduvad meie kliimas paremini saaki andvat.

Suvi koduses köögiviljakasvatuses

Kõike sai, üht rohkem, teist vähem, aga ilma millestki ei jäänud. Kuidagi niiskevõitu oli ja mädanikku palju.

Kõrvitsataimed hakkasid millegipärast kiduma ja lõpuks sain saagiks vaid ühe kilose nunnu, kuid asi seegi. Ju siis meie kandis mängis ilm kuidagi vingerpussi, sest ka naabril oli olukord kehva. Alles suve lõpupoole hakkasid õied viljuma, aga siis olid ööd juba nii palju jahedad, et kõrvitsad ei saanud hoogu sisse.

See-eest suvikõrvitsaid sain päris kenasti. Osa on söödud, osa on purgis ja osa ootab alles keldris oma järge.

Tomatitaimed edenesid keskmiselt hästi, aga hallitus kippus mõningaid sorte kimbutama, nii et tuleb teha omad järeldused. Pean tõdema, et järjest praagin eestimaiseid sorte välja, sest vaatamata aretajate kiitusele on minul nad ühed kehvemad ega taha taluda suuri temperatuuri kõikumisi. Viimane aastakümneid kasvatatud "Mato" läheb paraku välja arvamisele.

Potitomat "Gartenperle".

Unustasin, et vaatamata uhkele fotole pakil

ei tulnud mullu seemnest kena rippuvat taime,

vaid selline, nagu nüüd üles pildistasin. Justkui väike puu.

Saaki andis, aga edaspidi olen ettevaatlikum sellega,

kust seemned soetan.

Ploomtomat "Dartagnan" saab endiselt väga kõrge hinde.

Üle pika aja kasvas taas kasvuhoones "Floridity".

Täpselt samasugune imemagus, nagu mäletasin.

Õues kasvas teiste hulgas ploomtomat "Roma",

aga tänavune suvi talle ei meeldinud.

Aga kurta ei saa, kui sain sellist kunsti teha.

"Indigo Rose'i" viljad olid kohe erakordselt tumedad.

Porgand potis kasvas, kuid taas natuke mädanikku ja

vaatama sordile "Flyaway" tulid kärbsed vilju näksima.

Kartuli puhul panin maha vaid ühe sordi "Lea",

mis on eriti varajane ja saagikas.

Oli tõesti väga varajane ning

saaki sain nõudest ja 2,5 m vaost kokku üle 10 kg.

Tänavu tasub paprikaid esile tõsta:

viljusid hästi ja värvusid ülihästi.

Teine tegelane, kes väärib tunnustust, on lattuba.

Muidugi ka põõsasuba ehk Türgi uba.

Saaki jagus nii endale kui ka üleaedsetele.

Selline korje tegi päeva alguses meele rõõmsaks.

Suvikõrvits ja paprika,

justkui ühe põõsa küljest 😏

Mõistagi sai veel kuhjaga lehtsalatit, rohelist sibulat ja maitserohelist. Basiilikust tegin järjest pestot. Peedid vaja veel üles võtta: piklikud kasvasid kenasti, kuid ümmargused jäid üsna miniatuurseks. Samuti ootab korjamist Uus-Meremaa spinat ehk ruutlehik. Küllap sai veel midagi. Aga kokkuvõtteks võib öelda, et tasub küll ise kasvatada.

Istumiskoht on "Valge Klaari" all. Tore on kohvi juua ja

jalga puhata, kui pea kohal selline vaade.

Ning nüüd on juba sügis käes ja pihlakad valmis.

Tänavu punetab metsaalune üle mitme aasta pihlakatest,

mis hoidsid õuntest koid eemal.

Kui pihlakad õitsevad rikkalikult, on õuna- ehk pihlakakoil

süüa küllaga ja ta ei tiku õunapuude kallale.